Afghanistan - day 7 - 27/1/7

KANDAHAR!

Allah on va\"gev ja armuline & organiseeris meile eile siiski kohad Kandahari lennukisse.

See korrektiivne so~num tuleb teieni la\"bi taani yksuse avatud wifi K lennuva\"lja baasilt. Nokia ta\"isklahvistik ja\"i maha ja seeto~ttu pole umlaute & on raske toksida.

Ehk lyhidalt. KAFil on turupa\"ev. Pa\"eva mo~tte pakub seeria va\"ikesed vaipu, mida myysid pea ko~ik vaibakaupmehed, ning mis kujutasid end pildiseeriat lennukite rammimishetkest Twin Towers'isse, naivistlikult, kuid eksimatult a\"ratuntavalt. Kuupa\"ev oli samuti juures, kuid yleja\"a\"nud saatetext oli vaba assotsiatsiooni ja kuulmise ja\"rgi kirjutatud ameerika lalin. (\"waronerr\", etc). Aegajalt lisandus ta\"hekombinatsioon TATATAT. Kunagi spekuleeris L Meri teemal, millise ja\"lje ja\"ttis eestlaste eellaste maailmapilti Kaali meteoriit. Kandaharis kujutab afgaani rahvusalateadvus vo~rreldavat syndmust.

Homme: Kandahar City, ilma so~java\"elasteta. Inshallah.

Afghanistan - day 6 - 26/1/7

TIIBADETA KABULIS

\"Tere õhtust, dzhentelmenid, lubage ma selgitan olukorda. Vabandan viivituse pärast, aga lennuk, mis pidi teid Kandahari viima, on katki. Mul on hetkel yks lennuk minemas Kandahari ja kaks lennukitäit inimesi ootamas. Prioriteet on inimestel, kes lendavad läbi Kandahari koju ja VIP-idel. Ma yritan saada uut lennukit veel täna õhtul, aga ma tahan teiega olla täiesti aus: on võimalik, et ma seda ei saa.\"

Lõdvas tõlkes umbes selliste sõnadega hävitas tunkedes Briti allohvitser Kabuli militaarlennujaama check-in'is kolme eesti ajakirjanku ja nelja sõjaväelase lootused end täna öösel inimesena tunda.

Öeldud kui tõeline britt. Heatahtlikult, mõistlikult, sirge silmavaatega, kuid vääramatult meie plaane degradeerivalt. Tund aega hiljem kui check-in pidi algama.

Meie asi pole kysida, meie asi on teenida. Nii ehitati Briti impeerium. Mis on järgi, on äraspidine Machiavelli. Ja miks mitte, läbi meeldimise on tänapäeval lihtsam mass! idega suhelde, kui läbi vihkamise. Aga tulemus on sama. Me kõik saame aru, et on asju, mis on suuremad kui meie. etc etc

Nii ootab öö \"lennujaamas\" (vineerist check-in lett ja ca 20 ruutu kivipõrandat. õnnistet on need, kel magamiskotid kaasas. mul ei ole. aga õnneks sai ostetud saksa sõjaväe retro nahkmantel. providence/eelhoole on olemas!).

Sõjavägi armastab teha asju ykshaaval, lineaarselt. Meid on ammu mugavast linadega öömajast välja kirjutanud ja sinna uued Marsi teenrid sisse kirjutatud. Sõjavägi armastab yhtemoodi asju ja nii teeme me kõik nyyd seda, mida sõdurid teevad kõige sagedamini: ootame. Kui kõik päris pirnikujuliseks läheb, kasutades briti väljendit, siis homse õhtuni.

Kui olla lõpuni aus, pole me muidugi yksi. Kiirelt kraadiklaasist lahkuva elavhõbeda ja langeva öö saatel ootab salgati lennujaama hoone ees oma saatust ca sadakond sõjaväelast, vaiksed ja kaootiliselt kulgevad kui zombid. Kõigil relv või mitu. Nende kannatus on imetlusväärne.

Veel kaks tundi on lahti Airforce One. Traadita internet jääb avatuks ka väljaspool, kuid temperatuur peaks hommikuks langema ca -20ni....

Ei saa muidugi öelda, et meid poleks hoiatatud. Iga lennupäev on muust tegevusest puhas, sest iial ei või teada. Seni on kolmest lennust viperdunud kaks.

Paradoksaalselt tähendavad sellised ootamispäevad uudiskotis elamist. Vaid läbi interneti saame teada, et Kabulis tapeti täna moshee ees automaadivalanguga parlamendisaadik Mohammad Islam Mohhamad, Bamyiani (aka The Buddha Rubble State) kuberner Talibani ajal (budistid ja vägivald? kui, siis on raske neile mitte kaasa tunda. aga pigem kyll Hazara shiidid). Ja et Lashkar Gah's, kuhu peaksime jõudma esmaspäeva õhtul (Inshallah, väljend, mis ka sõjaväelastele meeledib), lasi end USA abiorganisatsiooni kontori ees õhku suitsiiditerrorist. Esimene uuest äsja Pakistanist maaletoodud seeriast, ytlevad asjaga kursis olijad.

Afghanistan - day 5 -25/1/7

IKKAGI INIMESED

Rahvusvahelised sõjajõud Afganistanis, kokku 42000 pead, elavad yle riigi pillutatud baasides. ISAFi (NATO juhitavad rahujõud) suuremad baasid on Kabuli lennuväli (KAIA), ISAF HQ (ehk peakorter), ja väljaspool Kandahar ja Camp Bastion lõunas. Need on ka kohad, kuhu see blog on jõudnud/peaks jõudma.

Alljärgnev puudutab suuremalt jaolt Kabuli ja eriti KAIAt, mis koduks neljal ööl.

Baasid on iseenesest nagu sõjaväelinnakud ikka, aga väljasttulijat yllatab, kuivõrd elu jääb eluks, ykskõik, kuidas teda nimetataks. Iga veidigi vaba suurem inimgrupp jäljendab võimaluste piires seda, millega ollakse harjunud.

Nii on KAIAl (ja teistes suuremates baasides) reglementeeritud militaareksistentsi kõrval olemas poed, turud, baarid, kohvikud jne.

Alustades tagantpoolt, tuleb KAIAl alustada kohast nimega Airforce One, mis on päeval kohvik ja õhtul baar ja yldiselt kohaliku seltsielu keskpunkt. Pooleldi koolisöökla, pooleldi beachbari interjööriga kohast teeb publikumagneti tasuta traadita internet, mis muuhulgas sillutanud teed ka käesolevatele postitustele.

Alkoholist. ISAF Kabuli ametlik poliitika lubab iga 24-tunnise perioodi vältel tarbida kas liitri õlut või kaks suurt klaasi veini. Kange alkohol on keelatud. Liialt pealtykkivalt limiite ei jõustata ja nt ISAF HQs asuvas Cafe Kabulis, mida kylastavad peamiselt ohvitserid, ei lasta end neist ka häirida.

Airforce One nõuab nõudlikumalt kylastajalt ses osas tähelepanelikku keskendumist, kuna tualettruumid asuvad väljas ning nende ja baari vahele jääb KAIA sõjaväepolitsei uks.

Kandahar samas USA baasina jõustab kuiva seadust. Sama kehtib Camp Bastionis Helmandis, mis samuti nimeliselt ISAF, kuid praktikas jagab vaateid puritaanlikumate kristlike sektidega.

Rahast. Sõjaväelaste Kabulis kehtivad euro ja dollar, kuid eelistatakse eurot. Lõunas kehtib dollar, seda ka Suurbritannia domineeritavas Camp Bastionis. KAIAl on poode, kus kehtivad krediitkaardid, olemas on ATM.

Raha saab peamiselt kulutada poodides (toit on Kabulis kylluslik ja sõjaväelastele tasuta, ebameeldiva yllatusena enam tsivilistile mitte. kuid olukord lahendub rutiinselt sõjaväelase matkimise abil. ka sõjaväelased on inimesed, lisaks ei hakka keegi naljalt byrokraatia meeleheaks oma ajakirjanikke nöörima).

Poed jagunevad kohalike suveniiributiikideks, kus ameeriklased reeglina maksavad teiste rahvaste esindajate meelehärmiks tõrkumata kysitud hinna, ja väiksemateks nind suuremateks kaubamajadeks. Viimased sisaldavad praktiliselt kõike Lääne inimese eluks vajalikku ning on juhukylastaja jaoks hämmelduse allikas. Hinnad võivad kõrvuti asuvates poodides (igal suuremal riigil oma)kõikuda tektoonilise amplituudiga. Oodatult on Euroopas kõrgelt maksustatud kaubad Afganistanis imeodavad. 10-pakine plokk Marlborot või Camelit maksab Kabulis 8 eurot. Pakikohv samas on Euroopa standardist kaks korda kallim. Peamiselt myyakse veel riideid, kõikvõimalikku militaariat, ja muidugi elektroonikat. Viimases rubriigis on eriti populaarsed muusika ja mängud, mõlemad sõdurite seas armastatud vaba aja veetmise viisid. Suur osa sõduri elust möödub oodates.

Vilgas kaubandus käib kommertskäeraudadega.

Yhes KAIA poodidest myyakse raamatuid, peamiselt Afganistani teemadel, suuremalt jaolt kohapeal trykitud, mõned litsentsiga, mõned mitte. Ei saaks öelda, et Afganistanis raamatuid ei hinnata, hea teose eest tuleb välja käia 30-40 eurot.

Militaarse eksistentsi yks religioone Afganistanis on hygieen. Mitte tingimata WC-de ja dushiruumide puhtuse näol (vastupidi), kyll aga drakoonilise kätepesurezhiimi vahendusel. Märg- ja kuivpesu (70-75% piiritusgeeli abil) viivad kätelt naha paari päevaga.

Panuste kõrgust ei saa eitada.Blogiautor ise maksis paari aasta eest pealtnäha mitte millegi eest Afgaani hygieenijumalale ebaproportsionaalselt kurnavat lõivu juba omast ajast Kreekas puhates.

Ol! mest rääkides ei saa vaikides mööda minna sellest, mis katab maapinda ja vaheldumisi vee ja lume toimel omandab lõhnatu sealäga konsistentsi ja värvi, ning kuivast peast tolmab. Eesti kaitseväelased tunnevad siin omal nahal, et kõrbekliimast on olemas talvine versioon, millisest asjaolust praegune mundrivalik ehk päris adekvaatselt informeeritud pole.

Ajakirjanik avastab aga ikka uuesti , et musta värvi jalanõu on nuhtluseks.

Afghanistan - day 4 - 24/1/7

NATO dissyllogism

Eelmise postituse jätkuks: iganädalane rahvusvahelist \"julgeolekuabi\" kanaliseeriva ISAFi briifing ajakirjanikele kolmapäeva hommikul sundis veel Afganistani paradoksi yle mõtisklema.

Asja keskmes on midagi, mida võiks nimetada NATO (kui ISAFi emaorganisatsiooni) dissyllogismiks. Järgnev on veidi meelevaldne, kuid yldplaanis kehtiv utreering. a) Afganistanil on tõsiseid probleeme haldussuutlikkusega (see on tegelikult EL termin [administrative capacity]. NATO kasutab modifikatsiooni [capability problems], mida võiks tinglikult tõlkida \"probleemideks haldusvõimega\"); b) kõik, mis NATO toel ja osalusel Afganistanis toimub, teeb seda Afganistani valitsuse soovil, nõudel, juhtimisel, vastutusel jne; c) Afganistani suurim probleem ja paljuski Talibani mässutegevuse võti on uimastikaubandus (<90% Euroopa heroiinist, <50% riigi SKTst; lõviosa kasvatuspiirkonnast kattub Talibani mängumaaga), millega võitlusse NATO aga põhimõtteliselt ei sekku.

Tulemus meenutab NL algusaja valemit \"kommunism = nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine.\" Nõukogude võim võrdus seega kommunism miinus kogu maa elektrifitseerimine jne. Ehk: Afganistani vastutus pluss NATO abi miinus uimastid võrdub null. Või, kui on a) ja b), siis c) (uimastitest lahtisaamine) ei järgne.

NATO armastab statistikat. Afganistanis on hetkel ca 42000 välissõdurit, 32000 neist ISAFi omad ja ylejäänud USA ainualluvuses Al Qaida jahil.Afganistani armees on 30000 sõdurit. Aastaks 2009 on neid 70000 ja nad on valmis riigi eest ise seisma. Afganistanis tegutsevad ISAFi provintsitaastustiimid (PRT-d) on algusest peale teostanud 18000 projekti. Pessimistile paistab, et siin eristuvad illusioonid, suured illusioonid ja statistika.

Talibani on NATO USA kaitseminister Robert M Gates`i abil lahanud kolmeks: 1) fanaatiline Taliban Quetta'st, Peshawar'ist ja Miranshah'st (Pakistani radikaalsed shuurad), kelle eesmärk on globaalne Jihad; 2) värvatud kohalikud, kelle eesmärk on võidelda okupatsiooniga kohaliku võimu ja raha nimel; 3) \"päevatöölised\", keda huvitab raha. Siit on tuletatud lihtne strateegia: lahuta 1) ja 3) lõhestades 2) ja hävitades 1) ning kõik hakkab laabuma. Mida see valem ei arvesta, on poorsed piirid ja ca 3 miljonit afgaani põgenikku Pakistanis sadade radikaalsete madrassah'de mõjuväljas.

Helmandis (kuhu see blog pyhapäeval ligi kaheks nädalaks suundub), nähakse lyhiyhendust rahu suunas kohalike hõimuvanemate võimestamises. Võim Taliban eemaldada antakse neile, mispeale ISAF saab piirkonnas vabalt liikuda. Pilootprojekt kohas nimega Moussakala on juba käigus. NATO on rahul, kuid afgaani ajakirjanike kysimuste järgi kolmapäeval võib oletada, et hõimuvanemad tunnevad end Talibaniga silm silma vastu seistes veidi yksijäetult.

Siin tekib kysimus, kus on selle meetodi paralleelide piirid. Näiteks kohtu- ja justiitssfääris otsib rahvusvaheline yldsus Afganistanis ametlikult univers! aalseid lahendusi, mis austavad globaalseid valgustusprintsiipe. Mille baasil vaielda Pashtuni hõimuvanematega, kes jõustavad midagi, mis on pealt Sharia ja seest Pashtunwali ja kokkuvõttes väga vähe harmoneerub Lääne arusaamaga õigusest?

Afghanistan - day 3 - 23/1/7

Kellele kuulub maa, millel pole omanikku? Afganistan vaatamata oma pea universaalselt tunnustatud strateegilisele tähendusele on kui kuum kartul asjasse segatud rahvusvahelise yldsuse suus. NATO, tema juhitud turvaabijõud ISAF, YRO, EL räägivad kõik oma mätaste otsast sellest, kuidas kõike, mis toimub \"omab,\" juhib, koordineerib jne Afganistani valitsus. See kõik oleks tore praktiliselt igas maailma riigis, kuid maailmas on käputäis erandeid nagu Afganistan, Somaalia, Iraak hetkel. Seal jätab selline jutt, ykskõik kui poliitiliselt korrektne rahvusvahelisele ohjamisele allutatud yhiskonna suhtes, ja ykskõik kui poliitiliselt vajalik Afganistanis viibiva rahvusvahelise yldsuse jaoks, kohati groteskse spektaakli mulje.

Jah, NATO, YRO, EL etc annavad vajalikku abi ja toetust, kuid nende soovimatusel kogu hingega protsessi selja taha asuda on hirmu ja lootusetuse lõhn. Sest kui kogu see värk peaks kõht ylespidi pöörama, kardetakse jääda vastutajaks. Sisuliselt otsit! akse olekut, mis kyynilisemates poliitilistes mängudes pikema demokraatia kogemusega
riikides kannab inglisekeelset nime \"plausible deniability\" - ehk käte \"ettepestust\" igal ajamomendil.

Sest mida saab oodata valitsuselt, mis kontrollib administratsiooni, mis vältimatult võtab sadu miljardeid dollareid matti riigi miljardeid dollareid väärt narkokaubandusest? Mille presidendi tiitel irvhammaste suus on yldse mitte reaalsusest kauge \"Kabuli kuberner.\" Ja mis istub aastakymneid möllanud rahvuslike, usuliste ja madalate kirgede suruõhukatlal Lääne heast tahtest. Sel heal tahtel on aga poliitiline hind ja lakkamatu viisakas, kuid yhemõtteline kätepesuvõimaluste otsimine osutab, et kõik saavad aru, et igavesti ei kavatse seda keegi maksta. Ega ehk isegi selle paari põlvkonna vältel, mis realistlikult kuluks Afganistani yhiskondlik-eetiliseks saneerimiseks.

Kuna karta võib, et blogist otsib enamus inimesi \"muljeid\", siis paar sõna ka Kabulist. Kabul meenutab ! hetkel ilma elektri ja sanitatsioonita Koplit aastast 1990, millest on mitu korda sõda yle käinud ja mille kohal kõrgub varemetes Toompea loss. Linna tegelik võim asub Tondi kasarmus ning hetkel kaalutakse seal seni tasuta osutatud energeetikateenuse lõpetamist. Linna vähesed välismaalased ja häbelik koorekiht käivad õhtust söömas mõnes eemaldatud tänavakattega Kassisaba sopistustesse peidetud restoranis, kus pearoog maksab Hanija mehe päevapalga. Pimenduses elavatel Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel saab elektrit vaid erageneraatoritest, majade vahele tõmmatud nööridel ripuvad kirju pesu read ja nende all patrullivad vaheldumisi mornide nägude ja õliste naeratustega pardilaskmismundrites ja automaatidega meeste salgad.

Afghanistan - day 2 - 22/1/7

Kandahar-Kabul

Igal kohal on oma lõhn ja see on eriti tõsi vaeste kohtade puhul. Kunagi 1990. aastate alguses shokeeris mind yhe ameerika tuttava tähelepanek \"Tallinn smells\" - Tallinnal on lõhn kyljes.

Viimases viisteist aastat sunnivad arvama, et ameeriklasel oli õigus. Lõhnad on, aga neid tunnevad ainult väljast tulijad, kohalikud on harjunud.

Vaese koha viiruk on kirbe suitsulõhn. Kandahari lennuväli, millega piirneb NATO juhitava Afganistani Rahvusvahelise Abijõu (ISAF) baas (tegelikult siiani nii vormilt kui sisult peamiselt USA baas) asub Kandahari linnast 20 km kaugusel, ometi on olfaktoorsed märgid põletamispõhisest eluviisist on tervitavad saabujat lennukitrapil.

Hiljem selgub, et mitte ainult kohalikud ei põleta. Põletab ka NATO baas ja valimatult, paberist plastikuni. Mida ei põletada, kanditakse laagrist välja, kuid jääb silmaulatusse. Kogu 11000-pealist baasi ymbritseb buumilinna oreool, segu Metsik! ust Läänest ja kullaprospektorite asulast. Tänavad on täis relvastatud promeneerijaid (tõsi, Kandahari baasis valitseb kuiv seadus), kohalikud on kas teenindav personal või väline oht (NATO sõjaväelased omapäi Kandaharis ei käi. Ajakirjanikud samas kyll). Öö tulles kuulub maa kohalikele, aga kellele täpselt ei tea keegi. On hõimustruktuurid, uus-Taliban, transpordi- ja uimastimaffiad.

NATO ringides on laialt levinud hinnang, et Taliban moodustab mässulistest 10%,ylejäänud palgatakse \"päevilisteks\" kohalike talumeeste hulgast. Taliban jõuab rohkem maksta. Kui aga maailmas on koht, kus sotsioökonoomilised realiteedid ei kyyni, on see Pashtunimaa oma aastatuhandetepikkuse vallutamatuseoreooliga.

NATO ohvitserid osutavad, et nii Kandaharis kui Helmandis pöörduvad kohalikud hõimuvõimud yha enam Talibani vastu. Optimismiga ei haaku igapäevatõde, et NATO ei söanda päevavalgeski ilma hävitava tulejõu toetuseta baasist väljuda. Ja ei teata, mida karta.

Hobuste ase! mel veavad buumilinna asukaid rohked nelja-, kuue- ja kaheksarattalised. Rattad paneb käima diisel, mida baasi asukaile jagatakse tasuta. Tuuakse teda Pakistanist Karachi sadamast Quetta kaudu ning varustusliinide haprust meenutas eelmisel nädalal 11st masinast koosnenud konvoi syytamine Kandahari kylje all. Õhku lendas viis masinat, keegi kyll surma ei saanud. Samal marsruudil põletati eelmisel aastal maha kaks Eesti vägede tarbeks transpordis olnud soomukit PASI, kolm miljonit krooni tykk, mis nyyd baasi perimeetri serval nukralt ootavad oma elude viimast vaatust helikopteritule märklaudadena.

NATO lõunaregiooni väejuhatuse pressiesindaja selgitab lyhidalt olukorda, mida kujundab teiste seas ka 130 Eesti sõdurit. \"Konventsionaalne oht\" Talibani poolt hävitati eelmise aasta sygiseks, nyyd kitkutakse ykshaaval välja Talibani liidreid. Seni viimane vahistati Briti eriyksuste poolt eelmisel nädalal. \"Varem kõrvaldasime teadaolevad Talibani juhid pommidega, nyyd aga võtam! e nad vahi alla. Olukord normaliseerub,\"ytleb NATO esindaja. Ta tunnistab kyll vastaliste aktiviseerumise võimalikkust, kuid rõhutab, et see ei toimu enam mitmesajapealiste jõukudena, vaid pommirynnakute, suitsiidiplahvatuste jm kujul. Meenub Iraak.

Eelmises postituses sisaldunud ajakirjandusteema jätkuks: meedia- ja NATO- maailmale siin pakub elavat arutlusainest yks Briti teleajakirjanik, kes saatis oma riigi vägesid välioperatsioonil. Yksus sattus Talibani tule alla ning yhel hetkel haaras ajakirjanik käeulatuses vedelenud automaadi ja andis vastase suunas ka paar valangut. Mida arvata? Osalusajakirjandus? Ka ajakirjanik on inimene?

Õhtu on nagu eelminegi. Seekord on transpordivahendiks C-130 Hercules, mis Kandaharist kõigepealt suudnub Helmandis asuvasse Camp Bastionisse. Seal toimub \"järsu profiiliga\" maandumine, vahetub paar reisijat ja võetakse suund Kabulile. Enne Kabuli kordub vana rutiin - tuled maha, järsk kõrgusekaotus maandumisel. Väljas on lumehanged! , ööseks lubati -19 kraadi.

Afghanistan - day 1 - 21/1/7

Brize Norton-Kandahar

C-17 transpordilennuk ei ole mugav reisivahend, kuigi ta on vaieldamatult elamus.

Sisuliselt on tegemist lendava angaariga mõõtmetes 40 m x 6m x 6m (silma järgi), mida köetakse peast ja jahutatakse sabast 10 kilomeetri kõrgusel välisõhu poolt. Saba mõjusfääris on päris jahe.

Neljas pikireas korvistmetes naalduv peamiselt sõjaline inimressurss peab pidevat olelusvõitlust. Lend Suurbritanniast Kandahari kestab koos vahemaandumisega ida-Tyrgis ligi 12 tundi. Sõdur kasutab aega magamiseks, uni pidavat olema sõduri parim liitlane. End välja sirutada saab aga vaid põrandal, muu \"payload'i\" vahel. Otsetõlkes on see sõna maakeeli last, aga inglisekeelne originaal on konkreetsem ja utilitaarsem, haarates yhtmoodi nii inimesed kui asjad.

C-17 Globemaster III pakub kompresseeritud sissevaate reasse sõjaväeelu baaspõhimõtetesse. See elu on myrarikas, ebamugav, indiviidi pidev eneseotsing massis. Igalt olukorralt maksimumi võtmine, ykskõik kui kasin see ka poleks, on sõduri jaoks teine loomus. Kui seda tehakse koos kõrgema eesmärgi nimel, on tulemuseks sõjavägi.

Kysimusele sellest, kuhu sobitub selles skeemis ajakirjanik, ei ole lihtsat vastust. Hetkel on ta osa payload'ist, midagi enamat hingetust kraamist, aga mitte sõdur. Militaarsest vaatepunktist ei ole ta neutraalne tsiviil. See leidis taas tõestust Briti Brize Nortoni lennuväljal, kus ametivõimud peavad refleksist vajalikuks ajakirjanikule rakendada eriseiret. Aga nagu muud insitutsioonid, koosneb sõjavägigi vaid inimestest ja yhe vahetuse paranoia asendub reeglina järgmise vahetuse käegalöömisega, keda ei huvita isegi dokumendi nägemine. Nii ka juhtus.

Lääne tsivilisatsioonis sõjavägi reeglina talub ajakirjanikku, ei enam ega vähem. Seda institutsioonide tasandil, inimesena on läbisaamine palju lihtsam - kuigi alati on selge, et viimases analyysis sõduri ja ajakirjaniku prioriteedid ja lojaalsused er! inevad, ykskõik, kui paljus nad ka inimestena ei nõustuks.

Aga ajakirjanduse vajaduse aktsepteerimine institutsiooni tasandil m h sõjaväe poolt peegeldab yht Lääne demokraatia põhijoont - informatsiooni vaba liikumise tunnustamist vaba maailma eluverena. Kui info ei liigu, ei saa demokraaltiku yhiskonna kodanikud vabalt otsustada. Infot võib liigutada, teiste seas nt sõjaväevõimud yritavad teda liigutada rutiinselt. Võti on aga selles, et kõrgema instantsi tõde ei ole kellelgi - ka mitte ajakirjanikel, aga avalikkusel on refleks otsida infot sealt, kus ta on kõige erapooletum. Siit ka ajakirjandus kui institutsioon demokraatlikus yhiskonnas. Legitiimsed on need otsused, mis on vastu võetud kodanike vabast tahtest, võimalikult mõjutamata kellegi teise tahtest. Usk sellise protsessi ylimusse meenutab mõnevõrra usaldust turujõudude nähtamatu käe vastu, kuid mõlemal on lisaks olemas sygavamad eetilised juured indiviidi autonoomia väärtustamises kui sellised.

Sel kõigel puu! dub suurem pistmine Afganistani tegelikkusega. Afganistanis on ajakirjanik esmajoones välismaalane, osa sellest globaalsest \"teisest\", mis Afganistani viimase viie aasta jooksul on hallanud. Seni peamiselt relvajõul. Mida kujutab endast läänemaailma ajakirjanik Afganistanis, sellest loodetavasti veidi hiljem. Hetkel algab laskumine, lennunudsproffide keeles \"järsus profiilis\" minimeerimaks rynnakuvõimalust. Kabiin pimeneb 45 minutiks, lennuk laseb profylaktika mõttes välja flare´id, \"ilutulestiku\" soojustotsivate rakettide segadusse ajamiseks. KANDAHAR