afghanistan -- day 19 -- 8/2/7

RAFi KYYSIS

Militaarturism on odav, kuid ainult näiliselt. Tagasiretk (mille alguse ma jälle kogemata eelmises postituses Talibanile ära andsin) kestis 26 tundi. Närvikulu. Rahakulu ka, sest tagasisõidupiletid tuli kolmandat korda ymber mängida. Royal Air Force võitles vahemaandumiste ja lumega (peaaegu kõik jääb seisma UKs, ja kui valmistutaksegi, siis tuleb valet tyypi lund. seekord olid raudtee jaoks helbed liiga suured. ilma naljata), kokkuvõttes hilines saabumine täpselt nii, et Gatwick´i Brysseli lennule polnud mõtet enam kiirustada. Tuli teha uus plaan ja ca 35 kiloga trekkida Brize Norton - Oxford - Reading - Paddington - Waterloo rongide ja metrooga. Kodus ka hilnenud Eurostari vahendusel kell 2330. Kokkuvõttes soovitus -- alati tuleb odavam kohe äriklassi pilet osta kui mitmete kaupa sõjaväeadministratsioonide kyysis odavaid variante osta.

Ja ylal väike katse meenutada väljasõitu Kandahar City´sse Suunto X9Mi GPS funktsiooni ja GoogleEarth vahendusel.

afghanistan -- day 18 -- 7/2/7

KANDAHAR OUT

 

Viimane päev Kandaharis, otsade kokku tõmbamise aeg.

 

Mida öelda kokkuvõtteks? USA ja NATO on Afganistani yles ehitanud viis aastat. Viis aastat akumuleeritud sõjalist kohaolu, keskvalitsuse toestamist, sõjapealike desarmeerimist, kohalike julgeolekujõudude väljaõpetamist, kymmekond miljardit abidollarit on yhes radikaalses mõttes väärt mitte midagi. Zilch, zero, nada selles mõttes, et kui NATO ja USA homme lahkuks läheks kogu maa kuradile (või koertele, nagu ytlevad inglased). Siin lõunas oleks see päevade kysimus (tõlgid, kellega KAFil õhtust sõime on yksmeelselt veendunud: "We will die." Ja see oleks alles algus), mujal nädalate, Kabuli kuberneri Karzai jaoks ehk mõne kuu kysimus.

 

Mis ei tähenda, et Afganistani nimel ei maksa pingutada. Esiteks -- omaenese väärtused keelavad Läänel mitte pingutada. Afganistan vajab abi igal tasandil, tema inimesed vajavad abi, rahu, inimväärset elu. Iga abisekund on Lääne jaoks moraalne imperatiiv. Siin ei saa olla mingit kysimust.Teiseks – suure osa arenenud maailma jaoks on tegemist ajaloolise imperatiiviga. Viimase paarisaja aasta jooksul (unustagem siinkohal hetkeks Aleksander Suur ja kõik muu samuti hunnitult tähtis) on see maa kolm korda olnud kysimata globaalpoliitika tektoonilisel eesrindel. Esimest korda 19. sajandil Suurbritannia ja Venemaa "suures mängus," teist korda Kylma sõja ajal (ka Eesti võlgneb osa oma vabadusest mudzhahediinidele), ja kolmandat korda Bush'i sõjas terrorismi vastu. Afganistan on alati olnud teiste puhutud tuulte lykata ja tõmmata ning on ise väga harva midagi vastu kysinud.

 

Kolmas põhjus, miks pingutamist ei tohi pooleli jätta on, et lootus peab jääma, teda ei tohi lasta surra. Ei ole yhtki sisseehitatud põhjust, miks Afganistan peaks olema võimetu rahulikult riigina arenema. Kui vaid kannatust jagub, tuleb ka siin mingil hetkel murdepunkt, saavutatakse kriitiline mass, mida sisemised vastalised enam väärata ei suuda. See ei tule aastaks 2009, milliseks ajaks hetkel 600 Afgaani armee (ANA) ridades töötavad USA koolitajat loodavad, et pyssi all on 70,000 meest. ANA ei ole oma jalgadel seismiseks valmis. Siin lõunas, kriitilises punktis, on ta ikka suuresti võõrkeha, koosnedes mujalt sisse toodud meestest, mittepashtunitest. Pashtuneid värvatakse, kuid läbi Kabuli, kus neid drillitakse dari keeles (Yks tõlk rääkis 400st pashtuni nekrutist, kellest Kabuli drillile pidas vastu vaid 10. Ylejäänud jooksid laiali).

 

Kriitiline mass tuleb hiljem. Aga ta ei jää taevasse, kui Afganistan jätkab pyydmist ja Lääs lykkamist.

 

Sellega siis selleks korraks "Kandahar out." Järgmine postitus tuleb juba Brysselist, sest lend Suurbritannia suunas lahkub homme, 19. päeva hommikul kell 4.30.

 

Aga ehk tuleb Kandahar redux. Kolm korda käidud, seda enam tahaks tagasi. Ehk juulis-augustis, pool aega Kandaharis (praegu täiesti võimalik), pool KAFi baasis. Kliima ja kohalik elu täie rauaga… . We shall see, said the blind man.

afghanistan -- day 17 -- 6/2/7

80 KM KANDAHARIS JA HOOPIS MUJAL

 

Linnareis Kandahari leidis lõpuks aset. GPSi järgi katsime Kandahari ôhubaasist edasi-tagasi 80 km ca 2.30 tunni vältel.

 

Kuhu me jõudsime, sõltub vaatepunktist. Linn oma ligi poole miljoni elanikuga nagu Afganistani linn ikka, elust yle keemas, äri äri otsas kinni, kahe, kolme ja nelja rattaga mootorsõidukeid täis. Ilus päikseline ilm rõhutas kohalikku madala hoonestuse sarmi – vaid mõni yksik hoone kyyndib 3-4 korruseni. Inimestel (enamuse) yks pea, kaks kätt ja kaks jalga.

 

Majanduslikult linn õitseb, igal pool ehitatakse, rohkelt on inglisekeelseid silte. Aga see on isetehtud inglise keel ("Hotel and Rastorat"). Võõraid linnas ei ole (lääne tsiviilalamaid meiega samal ajal ilmselt heal juhul yhe käe sõrmede jagu). Globalisatsioon on, aga isetehtud. Kui lähtuda siin populaarsest teooriast, et tegemist on sisuliselt keskajaga, siis käib jutt keskajast, millesse sobivad orgaaniliselt mobiilid, mootorsõidukid ja tulirelvad. Ehk side, transport ja turvalisus kui ajatud inimvajadused?

 

Pigem siiski paralleel- kui taandareng. Linn on Läänest ära lõigatud – ykski NATO sõdur siia relva, kiivri ja soomusvesti ei jõua ja siis ka suuremates hulkades turvatunde tagamiseks – aga mitte maailmas isoleeritud. Pakistani kaudu yle Quetta ja Spin Baldaki piirpunkti tuuakse sisse Jaapani jm tehnikat. Raha linnas on – Toyota Corollaga giid Noor Khan osutab näitab yhel esimestest ristmikest paremale ja ytleb, et seal on suur oopiumiturg. Kui võimuesindajad tulevad, tõstetakse asja ringi ja myyakse jalanõusid.

 

Linna kohal hõljub kaugelt sudu ning seespoolt on õhk aegajalt hingemattev, kuid seda vaid tihedama liikulsega ristmikel. Mõnisada meetrit keskusest välja algab laiade alleedega villade vöönd.

 

Sõidame edela suunas linnast välja, Arghandabi jõe suunas. Siin on vaated hingematvad. Noor Khan peatab auto, jätab meid omapäi ja läheb poolesaja meetri kaugusele mobiiliga rääkima. Ohutunnet pole mingisugust, kas õieti või valesti ei oska siiani öelda.

 

Teel linnast välja möödume Mulla Omari "kodust" – mitmekymnehektarilisest myyritud alast, mis nyyd USA eriväelaste kätes. Kohe Omari mõisa värava kõrval on väike surnuaed, enamusel haudadest ridvad roheliste lippudega – võitluses hukkunud mehed, kes venelaste, kes ameeriklaste vastu.

 

Noor Khan seletab ära ka maaelu arhitektuuri saladused. Laskeavadega kyynid on viinamarjade kuivatamise jaoks, futuristlikud võimsad korstnad kuuluvad tellisevabrikutele. Viimaste syyks paneb Noor Khan ka muljetavaldava sudu Kandahari kohal, kuid ilmselt on oma osa liiklusel.

 

 

Kandahari linna ja NATO baasi vahet on paarkymmend kilomeetrit, kuid need lahutavad kaht maailma, mille vahel liikumine meenutab astumist ajamasinasse. Lääne kultuurist toovad yle syndmustehorisondi teateid NATO sõdurid ning vastusõnumeid läkitavad Pakistani madrassah'dest värvatud pashtuni suitsiiditerroristid oma paradiisivisioonidega. Need maailmad pole mitte niivõrd paralleelsed, kui kokkupõrkavad; halastamatult ja kokkupuutepunktita.

 

 

PS Võtsin sõidu Suunto kella GPSi, nyyd jab yle proovida, kas tulemuse annab mõistliku resultaadiga Google Earth'i kantida. Watch this space.

------------------------------
Oled tüdinenud arvutiviirustest ja rämpspostist.
Proovi Elioni Arvutikaitset tasuta.
www.elion.ee/arvutikaitse

afghanistan -- day 16 -- 5/2/7

KANDAHARI BLUES

 

Päev on möödunud märkamatult, peamiselt inglisekeelset lugu treides Vaba Euroopale julgeoleku ja arenguabi ähmastest piiridest Helmandis (võimatu öelda, kus yks hakkab ja teine lõppeb).

 

Suurem osa märjalt päevast on möödunud märjalt, lõunatelgis rabistas katusel paduvihm.

 

Operatsioon Kandahar City teisipäevaks sai vahepeal uue kaardilugeja, kuid on esialgu endiselt päevakorras. Eelmisel nädalal entusiasmist pakatanud tõlk Ahmed avastas täna, et tal on samal ajal kolm koosolekut. õnneks on aega tema tuttaval & Kanada ajakirjanike pikaajalisel abilisel Noor Khanil, kes ka ise ajakirjanik. Reutersile. Noor Khan tuleb ISAFi Kanada pressiohvitseri tõstetud pöialdega. Homme kell 9.30 näeme.

 

Suuri mõtteid täna ei ole. Ehk on nyyd paras aeg välja talutada ammu peas ringi käinud kysimus: Miks on keskmisel ameeriklasel massi sama palju kui kahel keskmisel eurooplasel? On see steroidid? Ylesöömine? Globaalse tähtsuse personaalne projektsioon? Igal juhul oleks ameerika militaarinimene välimuselt kui mõne teise liigi esindaja (homo sapiens giganticus). Eriti sööklajärjekorras.

 

Ehk huvitab kedagi ka Kandahari baas. 4x2 kilomeetrit, konteinerid ja telgid segamini, pluss lennuväli. kruus ja kinnitambitud tolm (asfaldile Lääne sõjavägi operatsioonirahasid ei kuluta. abirahade eest ehitatud Afganistani Rahvusarmee baas samas kõrval praktiliselt asfaltteid ainult tunnistab). Tasandikul. Siin ja seal silmapiiril otse hallpruunist tasandikust välja kasvavad mäed nagu mingis Tolkieni visioonis. Laager kihab inimestest, kel pea igalyhel relv puusal või rihmaga yle selja (laagri reeglid sõjaväelastele, kui peaks rynnatama. väga ebatõenäoline kuid siiski. yllatab, et relvadega eriti õnnetusi ei juhtu. kuuli ei tohi rauas olla, aga siiski).

afghanistan -- day 15 -- 4/2/7

KANDAHARI LIIMIL

 

Kirjutan seda juttu Kandahari õhubaasi kontoris, kus ametliku versiooni järgi midagi liimitakse. Vähemametlikke (ehkki ka vähemtõenäolisi) versioone pakkuda ei oleks kuigi keeruline. Igal juhul täidab kontorit meelilahustav liimilõhn, mida nõukogude lapsepõlv võimaldab assotsieerida sõnaga "supertsement" (mitte suhteliselt hambutu PVAga näiteks). Niiet ei maksa imestada. Kui jutt käest ära läheb loo edenedes.

 

Kontoriuks on kyll lahti, aga madalrõhkkond hoiab hallutsinogeenset siseatmosfääri toas kui…. kleebitult, ytleme. Ilm on mitmendat päeva vihmal, lootusetult pooltroopiliselt -- kui algab, siis lõppu näha ei ole. Taevaserval on paistab kyll jupp pilvitut pinda, aga midagi ytleb, et see pole täna meie jaoks.

 

Kandahari liimil oleme ka ses mõttes, et sõjaväelend nr 12 (Suurbritanniast lugedes) tõi meid Päev 15 õhtul Helmandist Kandahari ja siit me lahkume alles Päev 19 hommikul (ei tule 20t täis, võib suure saladuskatte all ära öelda, NATO tahtel ja Talibani käsul). Vahepealse aja veedame öisel ajal transiitangaaris ca 200 voodikoha serval, dushiruumid ca 300 meetrit hoonest väljas, WC imitatsioonid (closet on, vett ei ole; convenience'i [mille ees see C samuti seista võiks] samuti mitte).

 

Aga on yks hõbedasem serv sellel pilvel. Teisipäeval kell 9 nimelt sõidab treppi auto, mis meie väikese reisisseltskonna tsivilistid viib Kandahar City'sse, privaatsele viewing'ule -- sellele, mis mõni aeg tagasi pashtuni haldussuutmatuse ja (mõistetava) nahahoidmise tõttu ära jäi. Kui see asi materialiseerub, saame sinna, "where no soldier/spy has gone before" (tangentsiaal-marginaalselt: siin on kolm allusion'it, rahaline auhind sellele, kes tabab ära kõik kolm). Või kui, siis ainult hambuni relvastet konvoiga. 

 

Tundub, et liim on hakanud rääkima. Aega pole enam palju.

 

Päevast 15 ja eelnenust nitrolõhnalise vabaduse pilvest kantuna niipalju, et väga lähedal oli võimalus eesti kaitseväega "põllule" ("põõsasse," "teatrisse" katavad sama semantilise välja) minna. Yks kärsitum kolleeg jõudis kuulivestile kleepida väga suures fondis oma veregrupi (mina ei tea oma senini. Aga tuleb välja, et ei mängi rolli nagunii lahinguolukorras, antakse 0+). Siis aga  tuli Taliban, võttis ära Musa Qala nimelise asula ca 150km kaugusel meist ja kõik läks pirnikujuliseks. Kaasa oleks saanud, tagasi mitte enne, ytleme, kuukuu veerandi pikkust perioodi. Seda aega meil polnud (ja vist kaitsevägi bluffis ka ja ikka poleks võtnud kui see aeg oleks ajakirjaniku eksistentsist eraldatud). Yhesõnaga, eesti kaitseväelast jalaväekompanii kontekstis nägime Camp Bastion'is vaid "kuivalt" ja vaid sellest saab ka kirjutada.

 

Aga Taliban lyhiyhendas yhtlasi Briti valemi, millega ligi pool aastat oli ringist ruutu tehtud. Kui kohalikud lepped ei pea – Musa Qala vanemad lubasid NATOle Talibani eemale hoida kui NATO välja tõmbab – ei ole kohalikega millestki rääkida. Kui pole millestki rääkida, ei saa neile ka midagi yle anda. Kui ei saa midagi yle anda, tuleb kõik ise teha ja alatiseks siia jääda. Mis aga pole muidugi valikuvariant. Yha rohkem kangastub ainsa reaalse alternatiivina, et vähemal lõunas suundub kõik vältimatult kuradile. Lääne mõttes.