Afghanistan - day 1 - 21/1/7

Brize Norton-Kandahar

C-17 transpordilennuk ei ole mugav reisivahend, kuigi ta on vaieldamatult elamus.

Sisuliselt on tegemist lendava angaariga mõõtmetes 40 m x 6m x 6m (silma järgi), mida köetakse peast ja jahutatakse sabast 10 kilomeetri kõrgusel välisõhu poolt. Saba mõjusfääris on päris jahe.

Neljas pikireas korvistmetes naalduv peamiselt sõjaline inimressurss peab pidevat olelusvõitlust. Lend Suurbritanniast Kandahari kestab koos vahemaandumisega ida-Tyrgis ligi 12 tundi. Sõdur kasutab aega magamiseks, uni pidavat olema sõduri parim liitlane. End välja sirutada saab aga vaid põrandal, muu \"payload'i\" vahel. Otsetõlkes on see sõna maakeeli last, aga inglisekeelne originaal on konkreetsem ja utilitaarsem, haarates yhtmoodi nii inimesed kui asjad.

C-17 Globemaster III pakub kompresseeritud sissevaate reasse sõjaväeelu baaspõhimõtetesse. See elu on myrarikas, ebamugav, indiviidi pidev eneseotsing massis. Igalt olukorralt maksimumi võtmine, ykskõik kui kasin see ka poleks, on sõduri jaoks teine loomus. Kui seda tehakse koos kõrgema eesmärgi nimel, on tulemuseks sõjavägi.

Kysimusele sellest, kuhu sobitub selles skeemis ajakirjanik, ei ole lihtsat vastust. Hetkel on ta osa payload'ist, midagi enamat hingetust kraamist, aga mitte sõdur. Militaarsest vaatepunktist ei ole ta neutraalne tsiviil. See leidis taas tõestust Briti Brize Nortoni lennuväljal, kus ametivõimud peavad refleksist vajalikuks ajakirjanikule rakendada eriseiret. Aga nagu muud insitutsioonid, koosneb sõjavägigi vaid inimestest ja yhe vahetuse paranoia asendub reeglina järgmise vahetuse käegalöömisega, keda ei huvita isegi dokumendi nägemine. Nii ka juhtus.

Lääne tsivilisatsioonis sõjavägi reeglina talub ajakirjanikku, ei enam ega vähem. Seda institutsioonide tasandil, inimesena on läbisaamine palju lihtsam - kuigi alati on selge, et viimases analyysis sõduri ja ajakirjaniku prioriteedid ja lojaalsused er! inevad, ykskõik, kui paljus nad ka inimestena ei nõustuks.

Aga ajakirjanduse vajaduse aktsepteerimine institutsiooni tasandil m h sõjaväe poolt peegeldab yht Lääne demokraatia põhijoont - informatsiooni vaba liikumise tunnustamist vaba maailma eluverena. Kui info ei liigu, ei saa demokraaltiku yhiskonna kodanikud vabalt otsustada. Infot võib liigutada, teiste seas nt sõjaväevõimud yritavad teda liigutada rutiinselt. Võti on aga selles, et kõrgema instantsi tõde ei ole kellelgi - ka mitte ajakirjanikel, aga avalikkusel on refleks otsida infot sealt, kus ta on kõige erapooletum. Siit ka ajakirjandus kui institutsioon demokraatlikus yhiskonnas. Legitiimsed on need otsused, mis on vastu võetud kodanike vabast tahtest, võimalikult mõjutamata kellegi teise tahtest. Usk sellise protsessi ylimusse meenutab mõnevõrra usaldust turujõudude nähtamatu käe vastu, kuid mõlemal on lisaks olemas sygavamad eetilised juured indiviidi autonoomia väärtustamises kui sellised.

Sel kõigel puu! dub suurem pistmine Afganistani tegelikkusega. Afganistanis on ajakirjanik esmajoones välismaalane, osa sellest globaalsest \"teisest\", mis Afganistani viimase viie aasta jooksul on hallanud. Seni peamiselt relvajõul. Mida kujutab endast läänemaailma ajakirjanik Afganistanis, sellest loodetavasti veidi hiljem. Hetkel algab laskumine, lennunudsproffide keeles \"järsus profiilis\" minimeerimaks rynnakuvõimalust. Kabiin pimeneb 45 minutiks, lennuk laseb profylaktika mõttes välja flare´id, \"ilutulestiku\" soojustotsivate rakettide segadusse ajamiseks. KANDAHAR