7 aastat hiljem / 16 päeva Transkaukaasias

Kaks on rändaja number

1

Reisikirja kirjutamine on endas kellegi teise otsimine. Kellegi äratamine, kes minu eest kirjutaks. Selle kellegi, kes minu eest kõik see ylejäänud aeg ei kirjuta.

Teist korda elus reisikirja kirjutada tundub topelt raskem. Topelt loomuvastasem inimesele, kes tegelikult kogu aeg kirjutab. Kirjutamisest elab, OK elatub. See inimene võiks loomulikult isegi reisikirjutada, aga see poleks see. Kant ei reisi. Heidegger ei reisi. Nad on surnud (Kant ei reisind ka elus, Heidegger käis Kreekas juuri otsimas), liikumatud punktid ajas, ruumis ja ajus. Pesategemise materjal ajukäe ulatuses. Nendest ja teistest lähtuvad absoluudid ja universaalid tungivad meist läbi, naelutavad meid taevakummi kylge ja nende abil me reisime sama vähe kui mongolite poolt vardasse aetud vang. Või sama palju. Igal juhul on see yks teine turism. 

Niisiis. Reisikirjutamine on teist korda sellele teele astuja jaoks kui zombie reanimeerimine. Korra on seda õnnega pooleks tehtud, aga siis on kirjutaja selle asja ilma hooleta ilma hoolde jätnud. Saab näha, kas võtab teine enam jalad alla. Ja kas Heidegger ja Kant jäävad oma kettide otsa, oma kuutidesse.

2

Yle Ukraina idaosa lendasime neli päeva varem. Väikese pudeli ebamäärast punast jagasime Musta mere kohal, tähistades me ei teadnud isegi mida, kohe pärast seda kui UIA piloot oli öelnud, et asume Venemaa territooriumi kohal. Me kindlasti ei tähistanud pääsemist. 

Tbilissi pääsesime nagu ikka. Ainus anomaalia oli asepresidendi viibimine samal lennul, aga tema sai oma kohvri varem kätte. Tunduvalt varem, mis sundis mõtted radadele, kus edasine eksistents  olnuks määratletud vajadusest lahkuda lennujaamast kohvritult. Õnneks rabas lint meid viimasel hetkel sellest punguvast reaalsuseharust tagasi maa peale.

Takso oli tuttav. Täpsemalt oli taksojuht hea sõbra sõbra tuttav, kelle korterisse ta meid viis. Oluliseks tegi Ghia see, et mingite ilmselt päris keeruliste asjakorralduste kokkuajamise tulemusena oli tal meile yle anda korterivõti. Mida ta kontrastiks pagasilindile tegi päris esimese asjana, kohe pärast "eto ja"-d ja enne tervitusrituaale. 

Mäe all 24h supermarketis jooksen ma endale prillid ninasse. Sõna otseses mõttes. Poe ees. Kainena. Taksost välja, kolm hoogsat sammu trepi kahest astmest yles, kutsuva avause suunas, mille taga on hommikusöök ja muu selline. Kuni jäme, tõenäoliselt kuulikindel laitmatult puhtaks kyyritud klaas mu peatab. Pea läheb yhes reaalsuses edasi, mina kogun teises mahajäänud mõtteid ja kehaosade mõttelisi kontuure. Mõttepaus. Mäluhetk. Esimene ja mõneks ajaks ainus mälestus ego-katastroofist on poolkehaline teadmine, et otsmik ja hambad olid kohtunud klaasiga enamvähem samal hetkel. Kuhu see jättis nina, jäi ebaselgeks. Hambad on alles. Viimane fakt tuvastatakse yliettevaatliku kaudse kompimisega, otsekui teeks tõele kiire silmavaatamine asja kuidagi halvemaks. Nagu vaadatakse särgile, kui on olemas võimalus, et sellele on midagi aetud. Midagi takistab sirget check'i. Prillihaavast niriseb verd. Sõbralik staffi-liige ulatab servjeti.

Ostud ei jäänud tegemata ja õmblema jäi minemata. Mis oli filosoofiliselt laitmatu  valik, kuna mis juhtus see juhtus ja ylejäänu on ettenägematu. Pealegi, kes see nina ikka õmbleb. 

Esimesed päevad olid Tbilisis aeglased. Võibolla kuumuse pärast, mis ei langenud kunagi alla 26C, kyll aga tõusis. Midagi tähendas vist paariks päevaks poeukse klaasile jäänud rasvane otsmiku- & ninajälg. Nagu Groucho Marxi prillid Torino surilinal.

3

Ilmselt (s t väga ilmselt) mitte kõigi jaoks pole reisikirja kirjutamiseks vaja reanimeerida iseendaid kui isendeid kaugetest, kaotatud aegadest. Muljed on inimlikud asjad, nad tulevad loomulikult ja kysimata, enamus inimesi elab muljetes nagu teises loomuses. Nende meel on pidevalt lahutatud. Aga mida teevad need, kelle elu ei ole muljete voog isegi võõrastes kohtades? Kes eksootilistes ja kaugetes paikades jäävad kiivalt endaks ega koge kuigi tihti transporti ehk väljatõstet igapäevast, transtsendentsi, ehk tunnet, et väljatõstes ongi kodu? 

Nad on kui grammofoninõelad, mis trackivad aega. Sisemist aega. Kohast sõltuvad nad vähe kui yldse. Neil on reisiks kaks valikut. Esimene on hambad ristis muljeid kaevandada, maksku, mis maksab. Meel ajaplaadist lahutada ja ise viisijuppe treida. Lõpuks ikka midagi tuleb. Teine on mitte otsida muljeid ruumis, vaid midagi muud ajas. See on sygavalt eksistentsialistlik strateegia. Koob see mõtteid mitte ymber paikade ja visuaalide, vaid enda ja mälestuste, isiku ja tema trajektoori ymber, mille algus ja lõpp on väga kaugel kõikidest mõeldavatest kohtadest. 

See tähendab leppimist sellega, et endaga tuleb alati maailma kaasas kanda. See maailm on alati given, nolens volens. "Muljed" saavad temasse sobituda ja mahtuda sekundaarselt, teiseselt, kaudselt, mitterajavalt. Nad sõltuvad raamidest ja ajast ja isikust, mis kõik on ette antud. Sellisena tajutult on reisikirjutamine yks äärmiselt isiklik ettevõtmine. Rangelt võttes ei tule tema jaoks reisidagi, sest aeg on meile elu akumulatsioonile antud alati. Hannibal Lecter oma mälupaleega on arhetyype. Miks ta yldse oma peast väljas käis, seeriamõrvamas? Ilmselt sellepärast, et temagi oli vaid inimene. Olemisnõela kontakt ajavinyyli pinnaga pole kunagi perfektne. Alati on krõpse.

Rangelt võttes pole eksistentsialistlik reisikirjandus  jagamiseks. Minu maailm pole kunagi teise maailm -- teiste jaoks on ta kahedimensiooniline kaart või kujutluspilt. Mingi ähmase soundtrackiga, kui ma reisikirjanikuna hea olen. Mingi lõhnatrackiga, kui ma eriti hea olen. Igal juhul on ta sekundaarne produkt, poolfabrikaat meele-lahutuseks. Kõige hullem oleks, kui temaga toidetaks seda kõhutunde-liberalismi, millega meie maailmakaart on kokku traageldatud. Parim eksistentsialist on solipsist. Parim nihilist ka.

Ytleme nii (kuigi ytlen mina yksi): point on samavähe kangekaelselt endaks jäämises kui ta on moraalselt arendavas vabameelses meele-lahutuses. Point on, et iga "mulje", elamus, Jerevani kodutu kass või öisel promenaadil agressiivselt tõukav õlg avab kurusid ja ehitab mägesid universumis, mis oleme meie. Mis olen mina. Ta on võnge mu seljaskantavas maailmas. Kysimus minu jaoks on selle pinna identifitseerimises, mis võngub. Pinna kirjeldamises. Võnkeamplituudi registreerimises. Ma olen ringiliikuv eksistentsiaalne seismograaf. Ma väljastan seismogrammi. 

Mingil tasandil on tulemus blown-out brains. In particular order.

Point ei ole mitte muljete hunnikusse kokkuajamises. See peaks nyyd selge olema. Sest need on traageldatud yhte moel, mis ei erine põhimõtteliselt sellest, mis toimub valuutavahetuspunktis. Teie neile oma (t)ajuyhikuid, nemad teile endi omi. Kurss on jumal teab milline.

Veel parem paralleel on piltide tegemine reisil. Te kylmutate perspektiivi selle templi ja tolle kloostri juures. Paar kuud hiljem on teil yheksal juhu

 kymnest igast hetkest vaid kaks dimensiooni. Ei enamat. 

Ideaalses reisikirjas pole sõnagi selle kohta, kus parajasti viibitakse. See ei ole ideaalne reisikiri.

4

Jerevan on euroopaliku ruumitajuga inimese jaoks esmapilgul tunduvalt aktsepteeritavam koht kui Tbilisi. Väidetavalt pidid paljud nii tundma. Tundma, kuni aeg oma korrektuuri teeb. Raske kommenteerida. Veel.

Igaljuhul on marsruudist Tbilisi-Jerevan stseenilisem ainult marsruut Goris-Stepanakert. Ja veel maalilisem teekond Zugdidist Mestiasse Svaneetias. Viimane lööb massiga, ligi 100km mööda mäekylgi venimist, tee poololematu, all pool kilomeetrit tyhjust, ylal tulevased kivivaringud.

Jerevan on vene aja linnaplaneerimise tulemus. Seetõttu on temas õhku ja avarust. Seetõttu  on temas ka palju vene keelt ja muusikat. Veel yks põhjus on kaks aastakymmet vaiksel tulel kypsenud sõda Aserbaidzhaaniga.  Aga seetõttu pole ka korralikku vanalinna.

"Kallis, ma ei sellele allkirja andnud." Tõlge: "Dorogoi, seda ma tegema ei hakka." Kõneakt (muuks on seda tahteakti ja kõnevõime kombinatsiooni raske nimetada) pärineb Gevorgilt. Gevorg istub ca 15 aastat vana musta M-klass Mercedese roolis. Gevorg on anti-turist. Tema nabanöör Armeeniaga on absoluutne, ta on oma kodumaa saadik igas asendis. Mis tähendab, et ta on väikest viisi teejuht ja gigantsel moel guru ja õpetaja. Ma saan hiljem aru, et armeenlase armastus kodumaa vastu on seda suurem, mida raskem tal on sellest lahkuda.

Gevorgi poolprofiil kuulub 55-aastasele nõukogude kogemusega hobby-bully'le. Demotiveerib teda antud juhul meie soov kulutada aega geoloogilisele fenomenile, mida turistidele tutvustatakse  "Kivisymfooniana." Tegemist on basaldikobrutusega, mis (väidetavalt, sest jäi nägemata) moodustab kunstilisi astmeid. Ilu rikuvad oligarhid, kes sellest looduskaitse all olevast fenomenist on teinud kivimurru ja maju ehitavad. Gevorgi väitel on symfoonia meie seisvast sõidukist mitmetunnise kurnava jalakäigu kaugusel. Daam suverniirileti taga sealsamas 1. sajandi rooma templi 1967. aasta rekonstruktsiooni ees ytleb, et jalgsi läheks ca 40 minutit. Gevorg (kes on tutvuse kaudu välja aetud, aga ilma tuttava supervisioni'ita) tõstab panuseid. "Ööseks ma kyll siia ei jää." Kalliks muutun ma pärast seda, kui pakun suveniirimyyja soovitusel ("Eto vash tip s mashinoi?") võimalust, et Gevorgi masinaga saaks sinna ratastel 10 minutiga. Gevorg kasutab sõna "bezdorozh'e" ehk tee-tus ja rohkem me teemat ei aruta.

Pärast templit ja Geghi kaljusse uuristatud 12.sajandi kirikut kibeleb Gevorg koju. Tema sisemine sidur libiseb nähtavalt. Gevorgi tuju ei aita ylal hoida mu lingvistiline ekskurss etymoloogiasse sooviga selgitada, et "Azadi" jõgi, mis armeenia keeles "vabadust" tähendab, saab oma nime tõenäoliselt tyrgi keelest. Tõestusmaterjaliks mu 11 aastat Raadio Vabaduse korrespondendina, mille iga tyrgi-ja turgikeelset toimetust kutsuti variatsiooniga samas sõnast: Azadi, Azadliq, Azadiq etc etc. Gevorg kaotab peaaegu kannatuse.

Gevorg on seda usku, et poolikult pole tema kodumaa imesid mõtet samplida. Jerevanist lahkudes ei taha ta peatuda tuntud vaateplatvormi juures imetlemaks Araratti. "Hommikul vara peab tulema, praegu on sudu." Forsseerinud peatuse, näeme siiski lumise mäetipu kummituslikke piirjooni. Hiljem Artsahhi sõites on vaade parem ja aega on maanteel rohkem. Igal juhul ei teki enam kysimusi jälje suhtes, mille mägi on jätnud armeenlaste hinge ja ajalukku. Ararat on kõige suurem asi, mis neil on. Ja kõige suurem asi, mida neil pole -- sest mägi asub Tyrgis.

Kui Araratti näha pole, kus ta siis on?

Kui ma symfoonia asjus igaks juhuks textin head sõpra, kes Gevorgi meiga kokku viis, pillab Gevorg, et "ta on siin vist kauem elanud." Teisisõnu teab paremini. Tardun. Mulle on öeldud, et iroonia on armeenlastele ydini võõras nähtus. Mis saab siis kui ma lähen sõbrale Gevorgi maksma? Sõbra jaoks on Gevorg elulihtsustamise instrument. Ma võin ta ära rikkuda.

Näkku ei ytle Gevorg siiski midagi. Vastupidi, maksmisel (milleks tuli poes dramme lahti vahetada, kuna kadus plaan Gevorgi tippida ja tal polnud vahetusraha) lahkub ta sõnatult. Peaaegu nagu poleks me kohtunudki, poolprofiil kangusest sirge ja välimine sidur libisemas. Arvata võib, et Gevorg jätkab edaspidigi välismaalaste transporti lootuses, et millalgi tuleb temagi laev sisse.

5

Jerevani tänavad on täis poolpaljaid liibuvais riideis naisi, kes sugestiivselt nõtkuvad kõrgetel kontsadel kui dromedarid kõrbes. Efekt ei ole tihti kaugel elegantsest. Samas kehtib reegel "you touch it, you own it." Till death do you part. With very few prisoners taken. Armeenlased on nõukogude võimult saanud kingituseks võime lasta kristliku shariaadi tingimustes silmal puhata.

Politseiautod teatavad endist ja huvist maailma vastu eelajaloolise röhatusega. Neist väljub aegajalt lyheldasi kohaliku meessoo esindajaid, sinised särgid seljas, jalas viigipyksid, walkie-talkied käes, peas vene miilitsa XLitud tordialused. Hoovitõmmatud kodanikult oodatakse sõidukist väljumist, mida tunnustatakse kulpilöömisega. Paarkymmend aastat tagasi olnuks valediktsioon "zdravstvuite, tovarsishtsh grazhdanin." Täna?

Väljaspool Jerevani peatavad nad autosid turvavööde kinnitatuse kontrollimiseks. Zahhar peeti 60km raadiuses Jerevanist kinni kolm korda, vastassuunast tulnud röhatusega, esimesel korral probleemiks kiirus, teistel turvavöö. Kõik näikse piirduvat punasekaanelise dokumendi näitamisega. Hiljem näen, et Zahharil on endal midagi miilitasatunnistuse sarnast. Gruusias räägitakse hiljem, et Armeenias reisimiseks tuleb Armeenia politseid kytta $5 rahatähtedega. Marsruudil Tbilisi-Jerevan kuluvat neid 20. Ei tea. Naabrid kalduvad siin liialdama.

Tänavamuusik Jerevanis taob käsitrummi, saateks väikesest krapist mängiv idamaiselt veniv perkussioonivaba räpp. Anti-Ameerika.

Raamatuantikvariaadi tunneb ära lõhnast, vaid mõni hetk pärast sildi silmahakkamist. Kopitushõng 4oC kuumuses, Jerevani raamatukoi viiruk. Poes vertikaali aetud venekeelsed kogutud dostojevskid, stendhalid, gi de monpassanid, suured nõukogude entsyklopeediad. Nagu monumendid. Millele? Poeomanik napis, kuid viisakas inglise keeles: "Jah, on veel yks antikvariaat, samal tänaval. Ei, mitte kaugel." Sama tänav on Mashtots, alfabeedi autor. Teine pood on kinni, täis moodsaid raamatuid. Pappkarbikoored akende ees. Ilmselt inventuur.

Kui Tbilisis on autojuhid linnadzhungli toiduahela tipus ja jalakäija madalam murust, siis Jerevanis saab jalakäija pea igal nurgal foori all tänavat yletada. Fooride vahelgi toimub harjutus "jooksev metssiga" tänuväärselt harva. Tänavayletus jumala rahus kui (peaaegu) inimõigus. Erinevalt Tbilisist, kus on võimalik teha 1km ringiminek, et pääseda maante teisel kyljel asuvasse restorani.

Jerevan on vaene linn. Sellest pole paremat illustratsiooni, kui kohalikud välikohvikutes timmimas õhtu läbi sama kohvi või koolat. Õlu oleks ekstravagantsus. Tegelikult oleks õigem öelda, et mitte linn pole vaene, vaid kohalikel pole raha. Välikohvikutel Luigejärve ääres on mitme peale yks outsource'itud (või sisseostetud) peldik, mida valvab naissoost Smaug. Vaesus on suur kehafuktsioonide võrdsustaja. Kuid Jerevan pyyab parema poole. Poeketist Moskvichka saab rullikaupa kallist värvilist disain-WC-paberit, kõige coolim olevat must.

6

"Neil pole isegi oma tähti, mis ajalugu neil saab olla? Mis rahvas nad on?" See on selle reisi seni sygavaim mõte. Stepanakerdis kodumajustust pakkuv ebamäärastes 70ndates krimpsus ja kookus Edik ytleb nii azerbaidzhaanlaste kohta. "Aserbaidzhaanlastel oli vene tähestik, siis võtsid ladina tähed. Neil pole oma kultuuri, mälestusi, maamärke. Kuidas saakski? Tähed on laenatud."

Mida Edik ei tea, on, et tema kaasmaalased -- nagu grusiinid ja venelasedki -- saadavad textisõnumeid ladina tähtedega. Aeg ei oota yhegi rahva järele. Aga see selleks, me kaldume teemast kõrvale.

Edik oleks kui Mikitat lugenud, ehkki ma kahtlen, et seda on vene või armeenia või aserbaidzhaani keelde (Edik räägib viimast ka, "nagu õpetaja") tõlgitud. Igal juhul kordab ta enesele teadmata ja seletab ära -- sama õndsas teadmatuses -- tema yraskikirja motiivi. Ykskõik kui entomoloogiline, evolutsiooniliselt aegunud, on see kiri. Ja meie enda oma. See on kõige võti. Eksistentsi õigustus. Nõudeõigus maailmale. Pilet kuhugi. Meil on kiri, siit me tuleme. Pervoz Mashtotsi 4.sajandi tähestik on armeenlaste ilmasammas, artsahhlaste (karabakh on tyrgi keeles must aed) ankur mägedes ja kogu rahva uhkus.

Edik laiendab oma mõttekäiku tyrklastele. Naaseb mõtte juurde, et venelastel on oma tähed. Koos armeenlastega on nad seeläbi kuidagi tõelisemad. Grusiinid ka, kuigi armeenlased kipuvad arvama, et nood said oma tähed Mashtotsi loomingu ylejääkidest.

Meie õnneks ei laienda Edik mõtet Eestile (ega Lätile, Leedule jt mitte-Ladinamaadele). Aga ega ma temaga vaidlekski. See vana mees on maailma endast läbi pigistanud ja see on, mis välja tuli. Respekt. Ma olen näinud tunduvalt hullemaid filosoofiaid. Hullem, ma olen näinud filosoofiate ikaldust, filoosfiakõrbeid. Elupigistajaid, kelle otsast midagi välja ei tule.

Teine Ediku fundamentaalne idee, kyll kaugelt ähmasem kui esimene, on kohtkindlus. "Oma surnud ei võta nad ka kaasa." Nii vähemalt saan ma aru ta sõnadest. Käivad need aserbaidzhaanlaste kohta. Eeldame hetkeks, et ma kuulsin õieti. Mõttel on potentsiaali, kyll võibolla Edikule vähesobivas suunas. 

Aserbaidzhaanlased ei võta omi võõralt maalt lahkudes kaasa. Armeenlased kõik tahavad seevastu maamulda minna Armeenias. Kohalikud Jerevanis teevad nalja, et Armeenia, mis kaldub yha enam inimestest tyhjaks jooksma, on "välis-Armeenia surnuaed." Aga tagasi aserbaidzhaanide juurde, kes on selle reisikirja vaikivad eemalolijad. Sinnamaani välja, et sama passiga ma pärast Mägi-Karabahhias käimist ma enam nende juurde ei saagi. Kuid nad olid kunagi siin. Elasid siin. Shushi nimelises mägilinnas, mis vaatab mäeharjalt 10 kilomeetri kauguselt Stepanakerdile, näen mitut mahajäetud surnuaeda. Võibolla nad ei jõudnud surnuid kaasa võtta? Võibolla ei tulnud neile see pähe?

Näen ka lagunenud minarette ja murenenud mosheefassaade, trellid pimedalt vastujõllitavate avauste ees.

"Today, there are no Muslims in Shoushi, but there are are a lot of fine examples of traditional Muslim architecture which work harmoniously with Shoushi's Armenian architectural style." 

Nii öeldakse Shushi ametlikus guidebook'is. Linn on täis ilusate majade varemeid. Midagi on takistanud armeenlasi neisse sisse kolimast ja korda tegemast.

1920 tapsid 15000 aserbaidzhaani enamuse 30000-lisest armeenlaste elanikkonnast. 1990. aasta paiku proovisid nad sama, pommitades samal ajal orus asuvat Stepanakerti, kuni Mägi-Karabahhia kaitsevägi nad põgenema lõi. Nii ytleb guidebook. Yhtegi aserbaidzhaanlast, kellelt kysida, pole. Kogu Armeenias.

Mine võta kinni. 

Armeenlaste nahk on õhuke. Kratsi neid, kust tahad, välja tuleb sõda.

Kui sa tõesti kusagil mujal elada ei taha või ei saa, liigub koduarmastus neeridesse ja vaiadesse, mis kodu paigal hoiavad. Kirikutesse, monumentidesse, mälestustesse. Need, kes on millestki lahutatud, on kogu aeg kohal.

Ediku palkonilt kostab kauget tulistamist. Keegi kihutab enam vähem Shushi suunal poolautmaatselt öhe pool pidet padruneid. Taevasse? Pulmad?

7

Teekond Jerevanist Stepanakerti -- või tagasi -- võtab terve päeva. Kuus ja pool tundi taksoga, seitse tagasi marshrutkaga. Viimane on odavam -- ja ausalt öeldes mugavam ("takso" on juhuslik auto, mille tagaistmele pannakse kolm inimest). Mõlemad peatuvad mitu korda võtmaks bensiini vōi gaasi. Populaarsetes (ja ilmselt odavamates) kohtades on pikad järjekorrad. Voolikud samas on peenikesed. Mitsubishi Pajero täitmine võta ligi veerand tundi.

Vayiki linna idapoolses otsas on väga hea kohalik restoran suurepäraste kebabide ja letnii salatiga.

Teekond on yhtlaselt oliivpastelne. Maaliline, välja arvatud teeymbrus ja peatuskohad. Kehtib Aafrika reegel -- kogu infrastruktuur on jäetud jumala hooleks ja heakord inimese omaks. Kumbki ei tule tema ette seatud ylesandega toime. Aafrikat meenutavad ka lõhnad. Endiselt, kirbe puusuits on vaese maa viiruk.

Vaesel maal on oma kombed. Yks neist on mobiilsed mesitarude armeed, mis suveks transporditakse alpiaasadele mägede vahel. Gruusias on kohti, kus tarud on seatud yksteise otsa nagu korrusmajad. Omanik elab rantjeena furgoonis või telgis mesitarude juures ja myyb möödasõitjaile mesilastelt rekvireeritud toodangut.

Teed Stepanakerti palistavad mäed, madalamad mida lähemal Jerevanile ja Araratile, kõrgemad Artsahhis (ikkagi Mägi-K). Mägedes looklevad loendamatud serpentiinid. Viimased 90km enne Stepanakerti muud polegi. Igayks tähendab potentisaali pimeda möödasõidu jaoks. Neid tehakse arvestusega, et kyll algul jõuab pidurdada ja lõpus jõuab kiirendada. Keskel on ebamäärase kestvusega piirkond, kus tuleb palvetada, et teine samasugune vastu ei tuleks. Asi on Armeenias siiski parem kui Gruusias, kus enamik teid on nagu Tartu maanteega ristatud ameerika mäed ja mõlemas suunas sõidab tihti kaks autot rinnakuti, á 140 km/h. Tegelikult hakkan hiljem nõustuma, et grusiinid on paremad juhid. Nende surmapõlgus on vilunud, rõõmus, ekstravagantne. Päris reisi lõpus sattus meile yks 70-aastane pealtnäha balansis marshrutkajuht, kes 

läbi yksteisele järgnenud väljavenitatud Kahheetia Põltsamaade redlainis igal võimalusel oma päevinäinud Ford Transiti kõik käigud järjepanu, nägemaks, mis torust tuleb. Tuli silma järgi ca 130-140. Tänav tehti aegajalt jõuga kolmeks ja mõnikord neljaks. But I digress.

Zahhar on loorberisoengu ja vuntsidega 55 kanti taksojuht, kes meid Jerevanist Stepanakerti viib. Reisi ajal lakooniliselt sõbralik, teeb ta juba linna sees, kui me oleme viimased kunded autos, järsku juttu. "Seal enne piiripunktis [Armeenial ja Mägi-Karabahhil on valvuritega piir], kui ma väljas käisin, kysiti mul, kas välismaalasi on. Ytlesin "Kaks" ja pidin maksma 1400 drammi inimese eest." Vaikus. Kysin: "Registreerimine ja maksmine pidi olema välisministeeriumis?" "Ma ei tea, tollis võeti raha." Ytlen "Oleme siis võlgu 2800?" "Jah."  Annan raha yle. Ilmselt skämmib, aga mul ei ole tylituju. Mitte €5 ekvivalendi pärast. Inimest tahaks uskuda. Kunagi ei tea. Hiljem öeldakse NKR välisministeeriumis, et sellist nalog'i pole. See pole esimene ega ainus skämm Armeenias.

Tõlgin toimunu eesti keelde. Kõrval ollakse tige kui herilane. "Kes tegi nendest need, kes nad on, sellised sullerid?" kysib mu Taga-Kaukaasia neofyydist kaaslane. Aeg ja asjalood, oskan pakkuda. Ajalugu. Sundus ja leppimine, mis on siin elu definitsioon.

Kauplemismyndil on kaks kylge. Yks on kasumimotiiv, teine on kaubitsemisrõõm. Ma olen yle kymne aasta tinginud Brysseli turgudel araablastega. Nende jaoks on kauplemine rituaal. Muidugi otsitakse lolle, aga see pole asja mõte. Tingimine on suhtlemine. Võimalus nautida ja näidata oma oskusi ja isikut, teha teatrit. Tunda mängust rõõmu ja ideaalis lahkuda nii, et kõik on rahul. Võibolla isegi tunda teatavat kokkukuulumist, ligimesega jagamist, hoolimist. Sa ei tingi kui sa ei taha teada ega tunda.

Armeenias seda tunnet ei ole. Selle yhiskonna allhoovused on sygavad, aga pealispinnal oleme me ressurss. Ressurss prygikommertsliku ekspluatatsiooni mõttes. Kytus elu jaoks, mis kibestab, mis on tänaseni nasty, brutish & short. Aga ka ressurss kaastunde ja tunnustuse kooriku jaoks, millega yhiskonnd end katab.

8

Millele avaneb yks rahvas, kelle teed on augulised, koerad ja kassid luidrad, avalik ruum kasimata, arhitektuur rõhuvalt monumentaalne ja/või nagu pind silmas, kelle ajalugu on võitlus, ellujäämine, aga ta ise allasurumatult uhke ja kestev? Ta avaneb igavikule. Aga see on inimkäte voolitud igavik, moirade väljakedratud ajalugu. Vere, higi ja pisarate igavik, kus iga käe- ja jalapide ajas vajab sinu ja kylalise austust, teadmist ja mäle(s)tamist. Keskealine daam marsrhutkas tagasiteel Jerevani on silmnähtavalt löödud kui kuuleb, et me ei kavatse Gorise linnakeses maha minna -- ca 100km Stepanakerdist, 235 km enne Jerevani. Miks, jäin mõtlema. Kuni lahvatas --- seal on see "Wings of Tatev Aerial Tramway," mida Jerevani poolt tulles hakkavad märgid näitama 220 km pealt. Tatev on yle Armeenia kuulus klooster 9. sajandist maalilisel basaldiplatool.

See, millele avaneb Armeenia, pole kindlasti sama, millele avaneb Eesti. Meie monumendid on võõraste omad. Tallinna vanalinn on teistsuguse uhkuse asi. Vabaõhumuuseum on teistmoodi monument. 700 aastat orjaööd on meile jätnud kobara õlgkatustega hytte ja linnusekohti. Eelmisest Eestist, millega meil puudub juba/ammu igasugune kontakt. Ja jumalad, kellele tänastes hiites ohverdatakse komme ja kypsiseid. Räägime jumalate pagemisest, Heideggeri moodi. Tegelikult on asi muidugi keerulisem. Tallinna vanalinn ja Tartu Ylikooli sambad kuuluvad nyyd meile. Aga meie sundus on vähem näidata neid teistele kui hoida endale. Meie ei saa teha Groznõid, eesti rahvas sureks Tallinna vanalinnata välja (maakirikute ja Tartu Ylikooli sammasteta samuti). Meie pide ajaloos on teiste ehitatud. Ilma pidemeta, paguluses, kestame endina ehk poolteist põlvkonda. Armeenlased on teine äärmus, nende vastupanu ajale eksiilis jääb ehk alla vaid  juutidele omale (kui jääb). Kohtades, kus kauge kodumaa on vaid mälestus, aga milline mälestus.

9

Armeenias ja Gruusias praktiliselt puudub meie mõistes siseturism.  Muidugi on sõidud maakodudesse ja yha enam mere äärde, aga viimane on keskk-klassi suuruse funktsioon ja see suurus on väike.

Kehtib Keenia printsiip: kohalikud ei käi savannis oma riigi faunat imetlemas. Mitte, et nad selle yle uhked poleks, aga mingis olulises mõttes on see välismaalastele. Gruusias ei lähe Tbilisist keegi naljalt taevalikku, kuid kaugesse ja metsiku reputatsiooniga Svaneetiasse ilma, et miski teda sinna ajaks. Rääkimata Ninotsmindast ja Ahalkalakist Gruusia lõunaosas, kus elanikkonnast yle 80% on armeenlased ja piirkond kiratseb keskvõimu armust. Sama käib Armeenia ja Mägi-Karabahhia kohta. Teed on kommertsiks ja kojusõiduks.

Veendumus oma riigi ilurikkusest on armeenlastel ja gruuslastel samas veres. Selle rikkuse sõlmpunktid on kloostrid ja kirikud. Seal käiakse. Turisimi mõiste näib seetõttu siin lähedasem olevat palverännaku omale. Turism näitab respekti.

 Kardetavasti nähakse meis laisku, slikerdavaid palverändureid.

9

Ma olen Läti Henrikut lugedes kujutlenud Eesti esimesi kivikirikuid, valgeid nagu Pyha Katariina oma Muhumaal (enamus kyll post-Henrik), kristlaste jumala äramurtud, maassejäänud kihvadena. Jumala lõuad on maad raputanud ja pillutavad meid veel nyydki.

Taga-Kaukaasias on teine tunne. Kirikud on maakarva, roosad, pruunikad ja punakad, meenutades mingi nurga alt käe- ja jalapidemeid mäekyljel ronija jaoks. Nagu kasvavad hambad, aitavad nad oma rahvaid maa kyljes kinni hoida. Aga need mäed ei tõsta, ei ylenda. Pigem pakuvad kaitset maaligi, hammaste vahele hoidjaile.

Väike-Kaukaasia mäeahelik on kõige melanhoolsem mäestik, mida näinud olen. Kaks jõudu saavad seal kokku, ylalt ajaloo paine, alt mingi väsimus.

Ajaloo paine väljendub siin suurelt jaolt kräpina. Nõukogude Liit kräppis Armeeniasse ja Gruusiasse kolhoosilautu ja industriaalhooneid, igas suuruses ja iga nurga all seisvaid elektriposte nagu instruktsioonid unustanud marslasi, korruselamute mikrorajoone nii linna kui maale.

Ta kräppis Armeeniasse terve linnatäie juba algusest peale topeltaegunud (läks vales suunas valesse aega) tööstusmaastikku Vanadzori ja veel apokalyptilisemat täna kinematograafiliselt mõjuvat butafooriat sealt edasi Gruusia piirini. Gruusias kräppis nõukogude kord Pankisi oru kaunile metsikule nõlvale amfiteatri koos grandioossete abiehitistega 9. mai pidustusteks.

Kui loodus ja jumala kihvad välja arvata, siis vene aja kräpp on 80% sellest, mida Jerevanis ja Gruusias linnast väljas näeb. Armeenias rohkem, Gruusias vähem.

Uus kord jätkas sealt, kuhu vana pooleli jäi. Kräppis yhed hooned tyhjaks, teised laokile. Kõik vana muutub yha kräpimimaks, juurde kräpitakse uut. Kommertslikku, aegajalt monumentalistlikku silmapetet, milles poeesised ja restoranisildid reklaamivad vaeva, mida endast kujutab inimese igapäevane ots-otsaga kokkutulemine.

Nõukogude võim on ärakräppind ka meelelaadi. Olmekräppimisest on saanud siinsete yhiskondade teine loomus. Pankisi orus taksos sööme sõbraliku tshetsheenist kaaseisija ostetud jäätiseid. Jäätised söödud paneme pulgad ja paberid väiksesse kilekotti ja jälgime pyha meelepahaga, kuidas taksojuht oma paperi ja pulga aknast välja viskab. Kuni meiega tagapinki jagav tshetsheeni daam end sätendavalt ja värvikirjulg meie poole pöörab, oma akna alla kerib ja laia kaarega väljaviskamist zhestikuleerib. "Ei, mis te nyyd" -- meie, horroriga. Daam käib peale, ikka lahkemalt naeratades. Ei ole tema jaoks yldse raske, pole vähimgi probleem meile abiks olla. Me ei anna alla. 

Hiljem näeme Pankisist mägedesse minnes plastkräpi laviini, mis 2100m kõrgusel karjusehyti juurest päikeses läikiva lehvikuna hargnedes haljal mäekyljel gravitatsiooni embab. Meie mõistes kohaliku RMK raja piknikukoha kohal. Piknikukohast langeval nõlval omakorda sillerdavad päikese käes kommipaberid kui liblikad.

Yleilmastumine on Taga-Kaukaasia maailma kräppinud suuremaks, elu väiksemaks.

10

Sõrmekoputus õlale. Vaatan yle õla, esimest korda fokusseerudes noormehele Stepanakerdist Jerevani mineva marshrutka tagapingil, kes on noorem kui arvasin. Jalas helepruunid viigipyksid, seljas valkjas lyhikeste käistega särk. Olin mõttes poolautomaatselt lahterdanud ta teenindajatyybiks. Mul ei ole jututuju.

"You German?" (German hääldatud nagu Genrihh.)

"No, Estonian."

Pikem paus.

Sõrmekoputus õlale.

"You turist?"

"Yes."

"Gandsazar?" (Seal on klooster ja kindlusevaremed.)

"No."

Paus.

"Stepanakert?" (Stepanakerdis tulime kõik koos marshrutkasse.)

"Yes."

"Like Karabakh?"

"Yes."

"Like Armenia?"

"Yes. A beautiful country." 

"How many days Armenia?"

"Five or six."

"Your language America or English?"

"Estonian."

"I don't understand."

(Kõrvalt: "Estonets.")

"Tallinn?"

"Yes.

Kusagi 200km enne Jerevani paneb noormees tagapingil arvutist mängima Armeenia disko. Hiljem muutuvad laulud inglisekeelseiks, seejärel minoorseilt venekeelseiks. Järgneb itaalia keel. Tädid ymberringi kibrutavad kulme. Võibolla esineb noormees oma maa saadikuna demonstreerimaks selle ka kõige vähema esindaja andeid ja kultuursust. Võibolla on muusika lihtsalt mõeldud meie reisi elavdama. Et me kodumaises Ameerikas saaksime Armeeniat hea sõnaga mäletama.

Võibolla olen ma liiga kyyniline, mõtlen.

Kolmas õlalekoputus, veidi enne Jerevani. Käeviibe silmapiiri suunas.

"Ararat. Beautiful."

Teen pilti.

11

Stepanakert -- Jerevan -- Tbilisi, 720km, 13h, €22.90. Taga-Kaukaasia jagatud transpordi -- 4-inimese-taksode ja marshrutkade -- taks näib olevat ca 30+ km euro.

Jerevanis meil veab. Marshrutka jätab meid kella viieks bussijaama. Võtame takso rongijaama, Gruusia raudtee sait näitab Jerevan- Tbilisi rongi pool kymme. Seda muidugi pole, oli Jerevan-Tbilisi-Batumi, aga läks enne nelja. Lähme jaamahoonest välja teadmises, et hommikul tuleb jälle marshrutka peale loovida. See on igast kyljest bazaar värk, tuleb tingida ja siis oodata kuni kõik kohad täis on. Enne pole sõiduriistal kommertslikku pointi ära sõita. 

Jaamahoone ees haarab keegi hõlmast: Tbilisi? Tuleb välja, et ka raudteejaama juures on taksofirma, mis otsib oma kohe Tbilisi minevasse minivanni viimaseid reisijaid. Minivan on Gruusia juhi ja numbritega ning huvitub rohkem kiirest lahkumisest kui iga viimase koha väljamyymisest. Kaks jääbki vabaks. Me oleme nende jaoks taeva saadetis, vahelduseks. Niivõrd, et meie ylejäänud pagaski võetakse meie Jerevani peatuspaigast eraldi peale tiiruga läbi kesklinna.

Sõit on nagu Gruusias, kiire ja osav. Saateks vene estraad. Kibedad pisarad, murtud sydamed, kõikeläbistav armastus. Nagu oleks kohe kõik läbi.

Meenub Edik, kellega jäi jutt, et meil on vähemalt vene keel. Inglish on hea, aga enda mõistetavaks tegemiseks Taga-Kaukaasias on vene keel palju etem. Keel pole syydi. Pole halba heata. Need on klisheed. Aga Taga-Kaukaasias elab edasi teistmoodi Venemaa. Selline Venemaa, mida hispaaniakeelne USA oleks Ladina-Ameerikale. Selline Venemaa, mis pole mitte väga kaugel isegi inglisekeelse USA tähendusest  Ladina-Ameerika jaoks (kokakoolast kokataimeni, mutatis mutandi).

Venemaa seob endiselt meidki Eestis Taga-Kaukaasiaga, meeldib see meile või mitte. Kunagi kogus Venemaa meid kõiki yhte kimpu, painutas Kaukaasiat Euroopa suunas (maha sajatud kräppki on loomult õhtumaine), meid Euroopast eemale. Aga ta pani meid korraga samasse universumi. Ja andis kui mitte sama tähestiku, siis mingi mõistmise jagatud parameetrid.

Teetassi kõrval Jokolo (siis "dzhokolo") kylalistemajas on lusikas, sellel kirillitsas info  "c. 40k." Seegi on kiri. Me kõik (peaaegu) teame, mida see tähendab. Kirja lugedes, anname end kysimata maailmale, kus me teda mõistame. Kus ta loeb. Nii meile kui tagakaukaaslastele.

Kui Taga-Kaukaasia on Venemaa Ladina-Ameerika, siis Eesti on samas negatiivis Kuuba.

12

Jokolo on tshetsheeni Koguva. Kitsad tolmused kylatänavad, kiviaiad, kyll kaks korda kõrgemad, roikaaiad. Päike särab seniidilt oma 35 kraadiselt. Pääsukesed viivad poegadele räästa alla toitu. Iidsel kylakirikul on rohtukasvanud aed ja katus, tee langeb vaikselt jõe poole, suure puu vilus magavad lambad ja toimetavad kalkunid. Veerand kuus kutsub muezzin poole kilomeetri kauguselt õhtupalvusele. Muezzini laul lõpeb kuuldava lindistuskrõpsuga.

Jokolo asub Pankisi orus, kus elab eri andmeil 10-15,000 tshetsheeni ja ingushi, 19. sajandi maamuutjate järeltulijad, kellest enamus on Sufi sektidesse kuuluvad Sunni moslemid. Grusiinidele on tshetsheenid (ja vennasrahvas ingushid) kistid, endale on nad vainahhid ("meie rahvas"). Mõned on kristianiseerunud (ja tähistavad seda õllejoomisega). Kõrtski on olemas, Jokolo ja Birkiani piiril. 

Noored on siin radikaliseerumas. Mose-look (USA Office, Dwight Schrute'i Amish stiilis cousin) on tavaline. Habemed kõrvast kõrvani, mõnikord näos. Kui habe vastab vaadetele on midagi ette heita neile raske. Ymbrus on vanatestamentlik oma mägede, lagipeakuumuse ja tööpuudusega. 

Peatänav on liikluselt klassikaline Gruusia: lehmad 3 km/h, autod 100km/h. Sellistes oludes ilmneb lehmakoogimyndi peidetud kylg. Jalakäija vaatepunktist on nad ohuks jalavarjudele, sajaga möödakihutav auto muudab nad sitamiinideks. Vedelat shrapnelli lendab kymnekonna meetri kaugusele.

Korra näeme kahe hobusemehe võiduajamist, mida kolmas Mose-tyyp mobiiliga filmib. Tee on yks kilomeetritepikkune sirge kylast kylla, aiad yksteises kinni kylavahedeta. Taamal Tusheti kõrgmäed, mäetippude kohal ca neli ja pool kilomeetri. 40 kilomeetri kaugusel piir Tshetsheeniaga, mäed ja alpiaasad ka kistide käes. Kistid tänu oma Gruusia passidele naljalt Tshetsheeniasse sugulastele kylla ei saa, tshetsheenid Vene passidega siia kyll. Näeme mitut vene numbritega esinduslikku autot. Teed palistavad viisakad, vahel esinduslikud palkonitega majad ja mõni väike pood, kust saab jäätist ja Nagbeghlavit või Borjomit.

Iraagi ja Levandi Islamiriigi (ISIS) sõjakomandöri Omar al-Shisani ("Tshetsheen") kodukyla Birkiani mägedepoolsel serval lõpeb asfalt ära. Edasi, taga-Tushetisse saab siitkaudu ainult jahimees või survivalistist matkaja. Tagasi keerates, pärast kõrtsi, tuleb meile vastu tshetsheeni aksakall, hyyab tervituse. "Assalam-u-aleikum," käivitan vastulindi. Aksakall naeratab laialt, vastab rituaalselt, läheb yle vene keelele. Tuvastanud päritolu, uurib edasi. "Õde-vend? Abielus? Aa, podruga, izvinite pozhaluista, ya ne znal." Võibolla riivas mu au? Riivan iseenda au oma vanuses vallalisena? Aksakall kutsub puu alla varju, võtab tagataskust volditud paberi isikutunnistuse, mingi ankeedi ja väikese tydruku pildiga. " Mu poja Omari tytar, vajab operatsiooni. Me korraldame väikest korjandust. Järsku saate aidata?" Võtan rahakoti, annan talle viieka. Aksakall ei taha silmi uskuda, muutub veel rõõmsamaks. Järgnevad ohtrad valediktsioonid, läheme lahku. Hiljem ytleb majaperenaine, et kõik on õige, ei olnud skämm. Mu usk inimestesse kosub.

1990. aastail oli Pankisis orus etnilisi ja usupingeid. Hiljem syydistas Venemaa aastaid Gruusiat siin tshetsheeni mässuliste varjamises ja mahitamises. Grusiinid on siin varem kinni võtnudnVenemaal terroriaktides syydistatud islamiste. Tumedaid jutte räägiti Al Qaedast, USAgi oli mures. Meie kylalistemaja FAQ ytleb, et juba 10 aastat on kõik rahulik. Ei ole enam "Pankisi Gorge'i", millest kirjutavad uudissaidid ja raamatud, on "Pankisi Valley". Kõik on cool. Siiski avastame, et kõrge metallvärav on esimeselt jalutuskäigult tagasi tulles seestpoolt kinni. "Still, an element of security," nendin. "Yes," naeratab sydi noor perenaine veidi häbelikult.

Kusagil Syyrias toimetab al-Shistani. Ilmselt on neid seal siit rohkem.

Vaatan tshetsheeni perekonna maja mugavalt lodge-stiilis palkonilt (igal majal on siin teisel korrusel lai palkon) alla idyllilisse rohtukasvanud aeda, mida ymbritseva võrkaia taga saalivad kanad, mõni tibu meie aia seeski. Ymber nurga on teine aed vanemate kanae, kukkede ja kalkunite jaoks, kes näevad oma peakaunistustega välja ja liiguvad ringi kui mingi usulahu prelaadid. Taustaks mäed. Sisimuses väreleb ootus, mis pole aastaid pead tõstnud. Hommikupalvele peaks muezzin hyydma enne viite. Ei ole ebamaisemat tunnet kui kuulata omas vaikuses palvelekutse laulvat deklameerimist aovalguses. Midagi liigahtab veres. Vaevalt midagi päritut nagu seda on ehk pungitaktis rammsteinlikud teutooni valsisrytmid. Midagi yrgsemat, lähemal Ballard'i sisalikulisele seljaajule. Sellele, mis kui kuumusekompass kisub meid päikese poole.

Päike on kõrgel. Mäed on astmed.

Teiselt poolt on ootus midagi hoopis vähem kõigusoojast. Mägede vahel, tolmuses tapvas lõõsas, metsaste mäenõlvade petliku pehmuse embuses saab islam hoopis individualistlikuma ja ratsionaalsema jume. Valiku jume. Tee jume. Ta tärgeldab hinge. Selgitab elu mudaseid vesi. Lubab korda lageduse asemele. Juhatab kusagile. Kohale.

Kristlus on valgus tunneli alguses, islam valgus tunneli lõpus.

Islam on elus viisil, mida kristlus ammu pole. Ei saagi olla, kuna jumal on surnud.  Kohtades nagu Pankisi org on islamil võim, erilisem võim kui yhelgi võrreldaval religiooni. Ta suudab kasvada meie ajastu laste arvel. Nende arvel, kes ytlevad lahti selle ilmaelu rikkustest, mida pakutakse valgustusajastu pärijatele ja tehnoloogiaajastu omanikele. Tshetsheenid Gruusias käivad samades ilmalikes ja läänelikes koolides nagu teisedki lapsed, neil on sama internet, samad mobiilid, sama Facebook. Ometi tõmbab osa neist midagi palju tugevamini. See peab olema võimas jõud.

Eesmärk, kuulumine, osalus.

Kas ma kuulen Allahi kutset? Muezzin kutsub Allahi juurde, aga tema yhtaegu melanhoolne ja nõudlik inkanteerimine yle tee asuvast mosheest kutsub päris selgelt midagi minuski, kes ma Allahi vastu midagi ei tunne. Kuulan muezzini leelotamist palkonil nagu sireenilaulu. Palju kannatlikumalt, kui ma kuulaks või vaataks peaaegu kõike muud. Mul on palveajad peas ja ootan kutset nagu kunagi hommikusi uudiseid. Mis sest, et uudised on alati samad: Allahu Akbar... On see lihtsalt yks lääne inimese zen moment, mystika otsing eksootikas? Hobusega, mitte mootorrattaga.

Allahivallatu mõte: kuked aia taga on kui väikesed muezzinid. Kumb ärkab enne? Kutse hommikupalvele kostab meie siinviibimise ajal 4.10 hommikul.

Magama minnakse korraga. Pool yheksa aetakse kanad sisse koos õhtupalvega. 

Kell 10 kostab veel kord muezzini laul.

13

Me peatume Sunni muslimite juures. Me oleme tshetsheenide kylalised ja kylalislahkemat kohta on raske ette kujutada. Ka tänaval suhtutakse meisse tolerantsemalt kui kardetavasti suhtutaks moslemi Mose'i Koguva kylapoe ees. Ometi oleks neil raskusi Eesti viisa saamisega, sissekirjutuseks Pankisi org. Eelarvamuse jõud.

Kylatänaval on eelarvamusele nii toitu kui võõrutust. Tihedaid kaelahabemeid võrsutavaid noori mehi heas fyysilises vormis, seljas pikkade käistega t-särgid venekeelsete kirjadega Chechnya. Vanemad naised on nagu vanemad naised ikka soojas post-Sovjeetias. Nooremate seas on neid, kes sobiksid tänavapilti Ida-Tyrgis või Iraagis. Hijabe ja muid näokatteid siiski ei ole. Iga kahe kilomeetri tagant on moshee. Meie giid hiljem hobustega mägedes, ca 25-30 aastane sell, kuulas pikal teel mobiilist vaikselt midagi, mis kõlas araabiakeelse alleaana. Araabia keel oli see kindlasti, polyfooniline munga-chants'e meenutav heli. Koraani shuurad? Tshetsheenist teejuht oskas yhtmoodi halvasti nii vene kui inglise keelt aga näis samas mingil määral valdavat araabia keelt, vähemalt loomadega suheldes (yalla jms).

Kombekail tshetsheeni daamidel marshrutkadeski helisevad mobiilid vagade araabia alleaadega.

Pankisi org ei ole kõige halvem koht radikaliseerumise yle mõtisklemiseks (kasutame reisil omavahelises suhtluses viisakuse mõttes maakeelseid ymberytlemisi, ekstremism on äärmuslus jne). Kõige yldisemal tasandil on kahtluseta tegemist reaktsiooniga yleilmastumisele. Islam on identiteet samastuvas maailmas. Maailm rändab nende kogukondadesse sisse ja paljudele ei meeldi see uusimmigratsioon. Euroopa reaktsioonid sisserändajate suhtes on samalaadsed, aga reaktsioonid otseselt asunike vastu. Suurem vahe on asjaolus, et Islam on oma reaktsioonis kogukondlik. Need inimesed siin jätkavad usuga oma sugu selle sõna kõige otsesemas mõttes. Nad on yhtsugu sugulased, pere-, klanni-, teibiinimesed. 

Yleilmastumine tuleb neile Ameerika kõrvalt ka Venest, ohuks seesama Vene-Ameerika, millest ylalpool juttu. Tshetsheeni keel on täis vene uuslaene, demokratsijast peredachani (välisministeerium on vestmiku järgi "MID" ja YRO "OON"). Islam tähendab yhtlasi araabia keele taastulemist. 20. sajandi alguseni kirjutati tshetsheeni keelt araabia tähtedega. Nyyd kehtib ohtrate kurguhäälsete ja umlaute märkivate täiendustega vene tähestik. Oma kõlalt jätab tshetsheeni keel mulje nagu räägiksid indiaanlased eesti keelt. Rõhk on väga tugevalt esisilpne, täishäälikud pikad, diktsioon ilmekas. Mu ees laual on 1999. aasta inglise-tshetsheeni vestmik, kus m h on teemad "Konverentsil" ja "Restoranis" -- "All topics a visitor to Chechnya needs to know." Enne kui keegi arvab, et siin on midagi naljakat: neid on rohkem kui meid.

Tshetsheeni keel on vist maailma ainus, kus kaks positiivi annaad negatiivi. "Jah" on "Ha," "ei" "Haaha." 

Nagu Afghanistanis on mul yle pika aja tunne, et olen yhiskonnas, mis meie omaga eksisteerib kõrvuti, mitte alluvus- ega isegi mitte symbiootilises suhtes. Jokolos ei ole kellelegi meie kaastunnet vaja. Raha kyll, aga sedagi ei kysita esimest korda Taga-Kaukaasias meie käest ette või kannatamatusega nagu tykikest hingeõnnistusest. Pankisi orus valitseb kylalislahkus, meie oleme kylalised, mitte ripakil päästeinglid.

Nagu pashtunid Afghanistanis laenab see yhiskond meie omalt pragmaatiliselt tehnoloogiaid -- tulirelvad, autod, mobiiltelefonid --, aga jääb oma hoiakutes, usus ja väärtustes autonoomseks. Kui meie oma kokku kukub, kehitab nende oma õlgu ja läheb eluga edasi. Tsivilisatsioon, mis kultuurilt ja sofistikatsioonilt ei jää meie omale alla.

Pankisi orus ei ole wifit. 

14

Ausalt öeldes oli mul plaanis sellest mitte kirjutada. Sõidust tshetsheeni teejuhi ja hobustega mägedesse. 11 tundi, 36km edasi-tagasi. Piknik 2100m kõrgusel. Kuidas kirjeldada tõusu maailma katusele? Transtsendentsina võibolla, aga siin kaotan ma enamuse teist ära.

Mäkke minnes tuli mulle meelde Kaupo, kes ilmselt esimese meie sugu inimesena Roomas käis. Väga tõenäoliselt esimesena paavstiga juttu vestis. Temagi pidi suure osa teest pärast laevatatud Läänemerd Põhja-Saksamaalt yle Alpide Rooma loksuma sadulas. Mõtlemiseks on aega palju, kuid rännumeetodina on ta lõppkokkuvõttes kurnav, eriti tõusudel ja laskumistel. Huvitav, mitu kord Kaupo jõudis end oma teekonnal maapõhja needa?

2100 meetri kõrgusel mäeseljandikul sõime piknikku, taustal ja taamal lagunenud, ent käigus tshetsheeni karjusehytid, et tund hiljem taas laskuma hakata. Meie ymber kihutasid sadulateta hobustel tshetsheeni karjapoisid. Sõbrad meie saatjaga, hõikusid nad talle kui eestlased vandesõnu, mis kõlasid kui "kurat" ja "kurat." Hiljem selgus vestmikust, et "kura" on tshetsheeni keeles "uhke" ja "kuralla" uhkus. Ehk oli see kõik meile mõeldud, kes me tüünelt sadulas loksusime.

Laskumisel läksin esimest korda elus tylli hobusega. Mitte enda omaga. Kohe kõrgel mäeveerel liitus meiega noor isahobune, kes järsematest laskumistest allatalutatavate meie karavani hobustega liitus kui yks killavoorist. Voori sabas liikudes avastasin, et uustulnuk peab mind kiivalt kõõrdis silmas ja keerab kyljega teele ette niipea, kui yritan tema ja teiste hobuste vahele minna. Testides seda kalduvust selgus, et liitunud hobune on valmis mind vajadusel peaga tõukama ja ehk hammustamagi. Tema yldine poliitika näis olevat meie aeglustamine ja lahutamine teejuhist ning meie hobustest, võibolla lootuses märkamatult elu yldises asjakorralduses meie koht hõivata. Sälu reflekside testimine oli mulle pikka aega lõputu lõbu allikaks, kaaslanna meelepahaks ("Ta on loom, ära narri teda."). Tsiteerisin klassikut, täpsemalt Homer Simpsonit, kes ka kunagi läks tylli loomaga (ahviga). : "He started it.

Muuseas: hobused oskavad vilumatu ratsaniku all väga hästi seanahka vedada.

15

Ma ei tunne ennast monumentide juures ära (iPad kirjutas "minumendid". Iroonia?). Raske on end motiveerida kondama varemete juurest kloostrisse, sealt kirikusse ja jälle tagasi varemete juurde, kui need varemed, kloostrid ja kirikud ei tähenda midagi. Oled näinud yhte, oled näinud kõiki. Tähendus tuleb mujalt. Minu oma on random, vähemalt monumentide poolt vaadatuna. 

Võibolla on palverändamine kõige autentsem ja õigem viis reisida. Aga ta nõuab usku. Usk ja tähendus on garanteeritud, kuulumine ka -- kui olla armeenlane või grusiin. Või kaasaelav õhtumaalane anakronistlikus Ida ja Lääne, islami ja kristluse konfliktis, psyhhonaut infosõjas. Mida ma ei ole.

Mida tähendab millegagi tuttav olla? Nõuab see kirikuminuteid, kloostritunde, varemepäevi, turistiaega? Hommikust muljetesse sisse- ja õhtust väljaclockimist? Kuni ollakse nii äramuljutud, et iseennast ära ei tunta. 

Või tähendab tuttavolek hoopis kojutulemist, iseenda leidmist võõrastest kohtadest? Selle leidmist, kes kirjutab? Tema väljavinnamist ajakaevust, asjade ylevaatamiseks, et ta uuesti tagasi alla lasta, sinna, kus ta säilub paremini.

Kui nii, siis ongi reisikirjutamine pyyd samaks saada kellegagi, kes oldi kunagi varem, aga mitte sirgel ajateljel, vaid kõveratel mälutänavatel. Ma rändan reisides ajas nagu systik kangasteljel enda ja maailma vahel. Ma ei jõua kunagi kohale, vaid näen ennast ja maailma vilksamisi tänavanurkadel, silmanurgast. 

See on see koht, kuhu sobitub puuduolev kuulumisetunne, mis rändurit vaevab, sest miks muidu ta yldse rändaks? See kannatamatus, mis teda tagant kihutab, et leida kohti, mida kannatada. Taluda. Aga ka kohti, mis kannaksid teda, kes tegelikult kogu aeg paigal seisab.

Kuulumise tunnet ei olnud Stepanakerdis yldse. Pankisis on ta yle aastate esimest korda olemas. 

See tunne ravib yht heideggerlikku angsti või ängi. See tunne on siis, kui pole kiiret kusagile mujale, kui pole kannatamatust ega väljakannatamist. Tunnet nagu teelisel, kelle teekond on pooleli ja pole otsa saanud, kelle aeg kogu aeg lendab.

Armeenia 1967. aastal rekonstrueeritud 1. sajandi templi ees seisis tahvel, mis seletas numbrite tähendust toonases maagias (ilmselt 1. sajandi, mitte 1967. aasta paiku). Yks, oli seal öeldud, võrdub universumiga -- mis ladina keelest otse tõlgituna on "yks pööre," ehk yhe korraga yhest ajatäringu heitest syndinu. Kaks tähendab lahutatust. Kaks on rändaja ja reisikirjaniku number.