afghanistan -- day 18 -- 7/2/7

KANDAHAR OUT

 

Viimane päev Kandaharis, otsade kokku tõmbamise aeg.

 

Mida öelda kokkuvõtteks? USA ja NATO on Afganistani yles ehitanud viis aastat. Viis aastat akumuleeritud sõjalist kohaolu, keskvalitsuse toestamist, sõjapealike desarmeerimist, kohalike julgeolekujõudude väljaõpetamist, kymmekond miljardit abidollarit on yhes radikaalses mõttes väärt mitte midagi. Zilch, zero, nada selles mõttes, et kui NATO ja USA homme lahkuks läheks kogu maa kuradile (või koertele, nagu ytlevad inglased). Siin lõunas oleks see päevade kysimus (tõlgid, kellega KAFil õhtust sõime on yksmeelselt veendunud: "We will die." Ja see oleks alles algus), mujal nädalate, Kabuli kuberneri Karzai jaoks ehk mõne kuu kysimus.

 

Mis ei tähenda, et Afganistani nimel ei maksa pingutada. Esiteks -- omaenese väärtused keelavad Läänel mitte pingutada. Afganistan vajab abi igal tasandil, tema inimesed vajavad abi, rahu, inimväärset elu. Iga abisekund on Lääne jaoks moraalne imperatiiv. Siin ei saa olla mingit kysimust.Teiseks – suure osa arenenud maailma jaoks on tegemist ajaloolise imperatiiviga. Viimase paarisaja aasta jooksul (unustagem siinkohal hetkeks Aleksander Suur ja kõik muu samuti hunnitult tähtis) on see maa kolm korda olnud kysimata globaalpoliitika tektoonilisel eesrindel. Esimest korda 19. sajandil Suurbritannia ja Venemaa "suures mängus," teist korda Kylma sõja ajal (ka Eesti võlgneb osa oma vabadusest mudzhahediinidele), ja kolmandat korda Bush'i sõjas terrorismi vastu. Afganistan on alati olnud teiste puhutud tuulte lykata ja tõmmata ning on ise väga harva midagi vastu kysinud.

 

Kolmas põhjus, miks pingutamist ei tohi pooleli jätta on, et lootus peab jääma, teda ei tohi lasta surra. Ei ole yhtki sisseehitatud põhjust, miks Afganistan peaks olema võimetu rahulikult riigina arenema. Kui vaid kannatust jagub, tuleb ka siin mingil hetkel murdepunkt, saavutatakse kriitiline mass, mida sisemised vastalised enam väärata ei suuda. See ei tule aastaks 2009, milliseks ajaks hetkel 600 Afgaani armee (ANA) ridades töötavad USA koolitajat loodavad, et pyssi all on 70,000 meest. ANA ei ole oma jalgadel seismiseks valmis. Siin lõunas, kriitilises punktis, on ta ikka suuresti võõrkeha, koosnedes mujalt sisse toodud meestest, mittepashtunitest. Pashtuneid värvatakse, kuid läbi Kabuli, kus neid drillitakse dari keeles (Yks tõlk rääkis 400st pashtuni nekrutist, kellest Kabuli drillile pidas vastu vaid 10. Ylejäänud jooksid laiali).

 

Kriitiline mass tuleb hiljem. Aga ta ei jää taevasse, kui Afganistan jätkab pyydmist ja Lääs lykkamist.

 

Sellega siis selleks korraks "Kandahar out." Järgmine postitus tuleb juba Brysselist, sest lend Suurbritannia suunas lahkub homme, 19. päeva hommikul kell 4.30.

 

Aga ehk tuleb Kandahar redux. Kolm korda käidud, seda enam tahaks tagasi. Ehk juulis-augustis, pool aega Kandaharis (praegu täiesti võimalik), pool KAFi baasis. Kliima ja kohalik elu täie rauaga… . We shall see, said the blind man.