afghanistan -- day 16 -- 5/2/7

KANDAHARI BLUES

 

Päev on möödunud märkamatult, peamiselt inglisekeelset lugu treides Vaba Euroopale julgeoleku ja arenguabi ähmastest piiridest Helmandis (võimatu öelda, kus yks hakkab ja teine lõppeb).

 

Suurem osa märjalt päevast on möödunud märjalt, lõunatelgis rabistas katusel paduvihm.

 

Operatsioon Kandahar City teisipäevaks sai vahepeal uue kaardilugeja, kuid on esialgu endiselt päevakorras. Eelmisel nädalal entusiasmist pakatanud tõlk Ahmed avastas täna, et tal on samal ajal kolm koosolekut. õnneks on aega tema tuttaval & Kanada ajakirjanike pikaajalisel abilisel Noor Khanil, kes ka ise ajakirjanik. Reutersile. Noor Khan tuleb ISAFi Kanada pressiohvitseri tõstetud pöialdega. Homme kell 9.30 näeme.

 

Suuri mõtteid täna ei ole. Ehk on nyyd paras aeg välja talutada ammu peas ringi käinud kysimus: Miks on keskmisel ameeriklasel massi sama palju kui kahel keskmisel eurooplasel? On see steroidid? Ylesöömine? Globaalse tähtsuse personaalne projektsioon? Igal juhul oleks ameerika militaarinimene välimuselt kui mõne teise liigi esindaja (homo sapiens giganticus). Eriti sööklajärjekorras.

 

Ehk huvitab kedagi ka Kandahari baas. 4x2 kilomeetrit, konteinerid ja telgid segamini, pluss lennuväli. kruus ja kinnitambitud tolm (asfaldile Lääne sõjavägi operatsioonirahasid ei kuluta. abirahade eest ehitatud Afganistani Rahvusarmee baas samas kõrval praktiliselt asfaltteid ainult tunnistab). Tasandikul. Siin ja seal silmapiiril otse hallpruunist tasandikust välja kasvavad mäed nagu mingis Tolkieni visioonis. Laager kihab inimestest, kel pea igalyhel relv puusal või rihmaga yle selja (laagri reeglid sõjaväelastele, kui peaks rynnatama. väga ebatõenäoline kuid siiski. yllatab, et relvadega eriti õnnetusi ei juhtu. kuuli ei tohi rauas olla, aga siiski).