afghanistan -- day 15 -- 4/2/7

KANDAHARI LIIMIL

 

Kirjutan seda juttu Kandahari õhubaasi kontoris, kus ametliku versiooni järgi midagi liimitakse. Vähemametlikke (ehkki ka vähemtõenäolisi) versioone pakkuda ei oleks kuigi keeruline. Igal juhul täidab kontorit meelilahustav liimilõhn, mida nõukogude lapsepõlv võimaldab assotsieerida sõnaga "supertsement" (mitte suhteliselt hambutu PVAga näiteks). Niiet ei maksa imestada. Kui jutt käest ära läheb loo edenedes.

 

Kontoriuks on kyll lahti, aga madalrõhkkond hoiab hallutsinogeenset siseatmosfääri toas kui…. kleebitult, ytleme. Ilm on mitmendat päeva vihmal, lootusetult pooltroopiliselt -- kui algab, siis lõppu näha ei ole. Taevaserval on paistab kyll jupp pilvitut pinda, aga midagi ytleb, et see pole täna meie jaoks.

 

Kandahari liimil oleme ka ses mõttes, et sõjaväelend nr 12 (Suurbritanniast lugedes) tõi meid Päev 15 õhtul Helmandist Kandahari ja siit me lahkume alles Päev 19 hommikul (ei tule 20t täis, võib suure saladuskatte all ära öelda, NATO tahtel ja Talibani käsul). Vahepealse aja veedame öisel ajal transiitangaaris ca 200 voodikoha serval, dushiruumid ca 300 meetrit hoonest väljas, WC imitatsioonid (closet on, vett ei ole; convenience'i [mille ees see C samuti seista võiks] samuti mitte).

 

Aga on yks hõbedasem serv sellel pilvel. Teisipäeval kell 9 nimelt sõidab treppi auto, mis meie väikese reisisseltskonna tsivilistid viib Kandahar City'sse, privaatsele viewing'ule -- sellele, mis mõni aeg tagasi pashtuni haldussuutmatuse ja (mõistetava) nahahoidmise tõttu ära jäi. Kui see asi materialiseerub, saame sinna, "where no soldier/spy has gone before" (tangentsiaal-marginaalselt: siin on kolm allusion'it, rahaline auhind sellele, kes tabab ära kõik kolm). Või kui, siis ainult hambuni relvastet konvoiga. 

 

Tundub, et liim on hakanud rääkima. Aega pole enam palju.

 

Päevast 15 ja eelnenust nitrolõhnalise vabaduse pilvest kantuna niipalju, et väga lähedal oli võimalus eesti kaitseväega "põllule" ("põõsasse," "teatrisse" katavad sama semantilise välja) minna. Yks kärsitum kolleeg jõudis kuulivestile kleepida väga suures fondis oma veregrupi (mina ei tea oma senini. Aga tuleb välja, et ei mängi rolli nagunii lahinguolukorras, antakse 0+). Siis aga  tuli Taliban, võttis ära Musa Qala nimelise asula ca 150km kaugusel meist ja kõik läks pirnikujuliseks. Kaasa oleks saanud, tagasi mitte enne, ytleme, kuukuu veerandi pikkust perioodi. Seda aega meil polnud (ja vist kaitsevägi bluffis ka ja ikka poleks võtnud kui see aeg oleks ajakirjaniku eksistentsist eraldatud). Yhesõnaga, eesti kaitseväelast jalaväekompanii kontekstis nägime Camp Bastion'is vaid "kuivalt" ja vaid sellest saab ka kirjutada.

 

Aga Taliban lyhiyhendas yhtlasi Briti valemi, millega ligi pool aastat oli ringist ruutu tehtud. Kui kohalikud lepped ei pea – Musa Qala vanemad lubasid NATOle Talibani eemale hoida kui NATO välja tõmbab – ei ole kohalikega millestki rääkida. Kui pole millestki rääkida, ei saa neile ka midagi yle anda. Kui ei saa midagi yle anda, tuleb kõik ise teha ja alatiseks siia jääda. Mis aga pole muidugi valikuvariant. Yha rohkem kangastub ainsa reaalse alternatiivina, et vähemal lõunas suundub kõik vältimatult kuradile. Lääne mõttes.