afghanistan -- day 11 -- 31/1/7

IGAV LIIV JA MUDAVäLI (JA EESTI SôDUR)

 

Lennud järjekorras 9. ja 10. Afganistani-retke algusest lugedes (arvestades lennuks iga trajektoori, mis algab ja lôpeb maaga ja saavutatakse  rattad maast tôstva aparaadi abil) viivad meid Lashkar Gah'st Camp Tombstone'i vahendusel taas Kandahari. Selline systikajakirjandus on tänaseks vôimaldanud kylastada Lashkar Gah'st loodes asuvat sôjaväelaagrit Camp Bastion'it kaks korda ja tema naabrit Camp Tombstone'i samuti kaks korda – kumbagi seest nägemata. Senist kogemust laiemaks maksiimiks vormides vôib öelda, et esimesse viib meelsamini lennuk, teise helikopter.

 

150 km hollandi Cougar kopteriga Camp Tombstone'ist yle Helmandi ja Kandahari provitside Kandahari lennuvälja baasi kulgeb suurema osa ajast 40 meetri kôrgusel 120-140 km/h. Nii minimeeritakse risk märklauaks saada. Efekti kopterisviibija jaoks vôiks kirjeldada kui pimedate kirja lugemist. Kui peopesal paistab kätte kôik mis maas toimub ja liigub – lambakarjad, savitellistest hytid ja aiad, nomaadid, nende kaamelid ja telgid, lugematud rattarööpad, wadid, aiad, pôllud ja palju muud. Kôik on kaame jumega, Helmandi liivakamas kôrbes kahkjaskashall ja Kandahari kruusasemas kôrbes, kus niiskust veidi rohkem, sammalhall. Maa on tasane, liiv on tihke, mitte dyynides liikuv, pinnast lôhestavad aegajalt kuivad wadid, suuremad orud ja kaljurahnu! de vallid.

 

Ainsat kromaatset vaheldust pakuvad mosheed, yksikud terasväravad ja surnuaiad, millel siin lehvivad ritvadele kinnitatud lipukeste ja muude räbalate järved, domineeriv toon on helesinine. Silma jääb aegajalt ka midagi, mis paistab (aga ei pruugi olla) valge kaamelina. Helmandi pool on kôrb peamiselt inimtyhi. Kandahari poolel, ilmselt Maywandis, asustus tiheneb ja ilmuvad lôpmatud korrastatud lapitekkpôllud, kuivatatud mudast piirete ja terrassiservadega, kôik kui mingi yrgse jôu poolt muda seest tôstetud päikesele kuumutamiseks ja inimesele niisutamiseks. Pôldude vahel seisavad aegajalt kyynisarnased hooned – ikka kuivatatud pruunkahkjatest mudatellistest, mille kylgedesse on pikitud linnuste laskeavasid meenutavaid auke. Ilmselt kuivatid. Kymmekond minutit enne Kandahari lennuvälja lendame yle agraarmaastikust, millest siin ja seal on vôrsunud toekad tornid nagu vabrikukorstnad, alt jämedamad, pealt peenemad, elegantsed ja lo! ojuva päikese taustal täiesti môistatuslikud oma funktsioonilt.

 

Kandaharis selgub, et syvenemine maastikku oli asja eest. Järgmise päeva soomukitekonvoi, millega pidime sama maastiku läbima vastupidises suunas, lahkub nimelt varahommikul ajakirjaniketa. Konvoi briti komandör olevat nimelt otsustanud, et instrueerimata ajakirjanikke tema kaasa vôtta ei saa (eesti kaitseväelased räägivad mitu tundi kestnud käsudrillist). Mine vôta kinni, kas keegi jättis midagi eesti poolt tegemata vôi on tegemist briti kapriisiga (nagu mônes kontekstis on tagasilöökide puhul tumedalt vihjatud).

 

Camp Bastionisse minemata ei jää, konvoi asemel aga taas ôhu kaudu. Ja systikajakirjandus hakkab yha enam oma nime teenima. Syveneda ei jôua ja millesse jôuab, see kipub olema juhuslik. Minu entroopilisi eelistusi ja eluviisi see ausaltöeldes ei eriti tunutavalt valetpidi ei paita, aga kolleegide selgemalt seatud sihte väärab kyll. Ja kaitseväe vaatepunktist (kui selline olemas on) vôiks ka kysida, miks viia eesti ajakirjanikud kolmeks nädalaks Afganistani, kui meie peamine panus – 130 jalaväelast – jääb praktikas praktiliselt nägemata? Konvoi oli yks vôimalus. Teine oleks olnud operatsioonileminek kompaniiga, aga seda ei juhtu. Kompanii lahkub baasist, kuhu meie jôuame 1.veebruari ôhtul juba 3.veebruari hommikul ja ongi kôik.

 

Aga eks seegi on elu. Ja elu ôpetab, tahes vôi tahtmata. Yks eesti sôjaväega seoses silma jäänud tôik on (kuna jalaväekompanii kohta lihtsalt ei oska midagi öelda), et Eesti Sôdur ôitseb kôige paremini väikestes kooslustes. Tema parimad omadused tulevad välja seal, kui teda midagi ei varja ja tal lastakse vabalt kasvada ning omal käel tegutseda. Nägin seda esimest korda aasta eest Mazar-e-Sharifis leitnant Abeli juhitud MOTi (Mobile Operations Team) näitel, mis tundis end linna ymber ja kohalike seas kui kala vees ja oli hindamatu "asset" kogu NATO baasi jaoks.

 

Sama kehtib Toomas Kahurit turvavate sôjaväepolitseinike kohta (kes just välja vahetatakse), kes koos Eesti esidiplomaadiga Afganistanis Kabuli ja Lashkar Gah vahel pendeldavad. Selgete ylesannete ja rohke autonoomiaga on see tiim endale liikumisruumi kujundanud, milles nad tegutsevad millegagi, mida vôiks kirjeldada vabadusena.

 

Välgatusi samast seisundist on näha Eesti luurajates Kandahari baasis (te ei lugenud seda siit), keda surub samas maadligi ametkondlik käsumajandus, kus mingid rattad mingil pôhjusel ringi ei käi. Luurajate lemmikorbiit kulgeb laagri välisperimeetril, muu NATO poolt tihti pôlatud ja pelatud kohalike seas. Ka seal on omamoodi vabadus.

 

Ehk vôiks öelda oma (äärmiselt napist) kogemusest, et Eesti sôdur kasvab kôige paremini vabades tingimustes. Eestlane kui selline ei kipu kergelt andma sydant sellele, mida ta omaks ei tunnista. Selleks on aga vaja luua tingimused.