afghanistan -- day 10 jatk

Edasi… . Meie soomustatud neljarattaveoliste kolonn sôidab laagriväravast välja, teeb tiiru ymber perimeetrit ymbritseva myyri (mida muust linast lahutab tubli jalgpalliväljakupikkune tyhermaa vöönd – kuhu kyll môni ilmselt eriti väljapaistev kohaliku elu tegelane on saanud taas ehitusloa). Linnatänava (eesti môistes kyll kylatanuma) peale jôudes tuleb esmalt yletada kraav. Täpsemini kloaak, sest kanalisatsiooni kaasaja môistes ei ole Afganistanis kusagil, ka Kabuli kesklinna harvade butiikide ees jookseb avatud rentsel. Juht, kes Lashkar Gah's on uus, yritab kloaagist otse läbi sôita, aga hindab masina vôimeid yle. Niii stub meie diplomaatiline arenguabimissioon mônda aega kinni sôna otseses môttes sita sees. Tagumistes masinates arutavadtatalse pingsalt, kas vôtta yles kaitseposistsioonid seni kuni meie Toyota juht kloaagiserva käiab.

 

Saame siiski välja, ôhk autos veidi paksem. Sôidame ringi ja pyyan môtted sinihalli irreaalsusse uitama lasta. Aga nad ei lähe, koht on nii vôôras.

 

Haiglaesine meenutab korraga kylanôukogu hoone ja raudteejaama väliseid aspekte. Autod ootavad, kohalikud kykitavad (seda teevad siin kôik mehed) ja ootavad.

 

Haigla sees, peaarsti ballisaali môôtmetes kabinetis hargneb omapärane stseen, mida ajakirjanikud kôrvalt diivanitelt jälgida saavad. Eesti diplomat seisab, tema vastas istuvad peaarst marmortahvlil tema ees ta nimi ja seinalt tema taga vaatamas veidi viltune Karzai, môlemal pool toolidel veel kaks arsti. Eesti diplomaat kummardab – selg sirge --, esitlemaks, mida pakutakse (125000 dollari eest hapnikugeneraatoreid ja lisavarustust). Rituaalse afghaani tsirkulaarsusega vastatavad istujad, et ka kôige väiksem abi oleks tunduvalt rohkem, kui nad on ära teeninud. Lasknuna end Eestil diplomaadil veel paar minutit veenda ja tutvunud vôimalsute ja valikutega, otsustavad arstid – ikka istudes --, et vaja oleks vôimalikult kôike ja vôimalikult kôige ammendavamates variatsioonides. Saabub tee ja pinge leevendub, kôik istuvad.

 

Järgmise etapina peaksime kylastama palateid – Toomas Kahur on siin varem käinud ja ytleb, et haigla vajadustes pole mingit kahtlust. Enne tuleb tuppa aga turvamees:

"kaks minutit ja tuleb minna". HAigla ukse juures on tekkinud sônelus, kohalikele ei miiledi midagi. Linnas on lahti kuus suitsiidipommitajat. Kombinatsioon teeb kôik närviliseks ja järrgneb meie kôigi ilmselt esimene pôgenemine haiglast. Lôppkokkuvôttes edukas.