afganistan - day -1 - 19/1/7

Selle internetireisikirja esimene jagu jõuab lugejani (kui neid on) Oxfordist. Kui jõuab (sest tekstiks saab ta hetkel toksitud välise klahvistikuga võimestatud mobiiltelefonil ja sellelt elektroonilisele universumile usaldatud emaili vahendusel ).

Oxfordist tänu Eesti Kaitsejõudude peastaabi organiseerimisele, mis on võimaldanud Suurbritanniasse saabumist ja laupäeval Brize Nortoni lennuväebaasist Kandahari suunduvat lendu lahutavad kaks ööd veeta ylikoolilinna unelevate tornide keskel, hotellitoast yle tänava paistmas ambivalentsed sõnad Dominus Illuminatio Mea.

Iga päev Oxfordis on kriminaalselt raisatud, kui osa sellest ei möödu raamatupoodides (seda eriti praegusel allahindlussesoonil). Bibliofiilne oportunism andis täna poolalateadvuslikult tulemuseks polaarsuse, mille yht otsa hoiab ylal minu kymne aasta taguse Oxfordi-aja mentori John Gray "Isaiah Berlin" ning teist Pakistani ajakirjaniku Ahmed Rashidi lakoonilise pealkirjaga "Taliban."

Väga laia pintsliga on siin antud dilemma piirjooned, millega seisab vastamisi iga Afganistani suunduv kaasaegne eurooplane. Isaiah Berlin on 20. sajandi liberaalse eneseteadvuse kvintessentslik filosoof. Sellest filosoofiast - mis on juhatanud ka Eesti pyydmisi, kuigi liiga sageli Shakespeare'i välgunoolena, mis annab kyll valgust, kuid ei hävita pimedust - on uuel sajandil saanud Afganistanis alustatud terrorivastase sõja esimene ohver (ameerika kõnepruugis collateral damage).

On märkimisväärne, kuidas Isaiah Berlini ja Talibani kokkuviimiseks on vaja läinud välist, kolmandat jõudu, mis ei pea suurt midagi esimesest ja eitab teist.

Sest liberaalsel demokraatial pole iseenesest midagi otsesõnu öelda yhiskonnakorraldusele, mis loeb oma põhitõdede vanust aastatuhandetega ning mis on 1400 aastat kujundanud islamit oma nö järgi, mitte vastupidi; ning mille ajaloolises enesenägemises on NATO lihtsalt järgmine välisagressorite reas, mis algab Aleksander Suurega (ja kellelt on võetud suuremaid skalpe).

Rashid teiselt poolt näitab, et Afganistani kvintessentsi hetkel endas kandval Talibanil pole midagi vahetut öelda Berlini väärtusi jagavale yhiskonnale. Talib'id (otsetähenduses need, kes õpivad) syndisid aastakymneid kuumutatud kodusõja ja kaose tiigli valges kuumuses. Kysimus, millele neil oli vastus, oli kohalik. Ambitsioonide kasvades lisandus laiemas Afganistani kontekstis Pashtuni rahvusluse element, sest Taliban on 99% Pashtuni fenomen. Yleilmsega ei seo teda aga midagi sisulisemat, kui sovetivastastest mujahedini-aegadest pärit hingesugulus samuti sunniidi sugu araabia-fundamentalistliku Al Qaida'ga.

Sõna "terrorist" kaotab igasuguse tähendusliku väärtuse, kui teda kasutada samas intellektuaalses hingetõmbes NATO vägedega praegu Helmandis sõdivate "neo-Talibide" ja Al Qaida´st inspireeritud teise või kolmanda põlvkonna eurooplastest moslemifundamentalistide kohta. Aga sellest hiljem.

Oxfordi selle reisikirja yhe poolusena ekspluateerides veel yks nyanss, sedakorda inglise literaadist intellektuaalilt Cyril Connoly'lt, kelle panus Kandahari eelõhtusse Oxfordis oli esseedekogu "Enemies of Promise" (tõlge on komplitseeritud kysimus ja pole siinkohal oluline). Yks lugudest kannab pealkirja "Poppies" - otsetõlkes "moonid". Oopiumililledel on väga kaudselt pistmist sellega, mida Connoly seitsmekymne aasta eest öelda tahtis - eskapismi kohta kirjanike seas - aga meelevald lubab pealkirja päeval "Kandahar -1" näha tähendusrikkana. Seda enam, et oma essees teeb Connolly muuhulgas järgmise tähelepaneku: "Religious faith involves the surrender of the intellect..." - usk kannab endas mõistuse alistumist/allutamist.

Ehk pole "taliibide" kujutlemine meie ja Isaiah Berliniga yhte maailma - kus igalyhel on oma, aga ideaalis on kõigil kunagi sama - midagi enamat, kui kergema vastupanu teed minek, enda silmaklapistamine, intellektuaalne kapitulatsioon?

Sest see, mis Afganistanis on usule alistatud/allutatud ei saa olla intellekt meie mõistes. See oleks valest otsast mõtlemine. Ja valest otsast mõeldes ei jõua Lääs Afganistanis kusagile.